Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XLVIX Peatükk

TESSA

Laupäeval naasen ma Millerite residentsi ja tuttav naisterahvas laseb mu majja sisse.

"Tere tulemast, preili Steel," tervitab ta mind lahkelt, kui on mulle ukse avanud. Tema liigne formaalsus häirib mind pisut, aga kuna ma tean, et see on tema töö nõnda kõneleda, olla viisakas ja lugupidav, ei tee ma sellest suurt numbrit ega palu tal end kohelda nagu võrdset, kes me kahtlemata oleme.

"Tere," ütlen alandlikult vastu ja mängin sõrmedega, mis selja taha peidetud. "Ma tulin...umm...Bethi vaatama."

"Noorhärra juba teavitas meid teie võimalikust külaskäigust ja ühtlasi palus ta teile edasi öelda, et te enne lahkumist tema juurest läbi käiksite," teatab ta naeratusega ja ma noogutan, suutmata millimeetritki oma suunurkadest üles tõsta, mõeldes sellele poisile.

Eile sai kiire lõpu, veel enne kui me temaga rohkem rääkida või asju selgeks ajada saime. Segajaks oli minu ema, kes murest hullununa, kuna polnud suutnud mind terve päeva telefonitsi kätte saada, helistas sootuks Millerite majja, kurat teab, kust ta nende numbri välja nuhkis, aga nuhkis. Ta pidi endast ikka päris väljas olema, et lausa nii kaugele läks, kuid ta vähemalt ei karjunud mu peale, kui temaga rääkisin. Valetasin talle, et unustasin mobiili endaga kooli kaasa võtta ja polnud peale koolist tagasi tulemist jõudnud seda vaadata. Muidugi tahtis ta teada, kas lähen koju nagu lubanud olin ja kuna Millerite noortega oli kõne hetkel kõik segamini, ei jäänud mul muud üle, kui jaatavalt vastata. Ta oli vastusega rohkem kui rahul ja saatis mulle just parajasti töölt naasva Steveni järele. Minu aeg oli ühtäkki nii piiratud, et jõudsin vaevu vaid asjad pakkida, enne kui mees saabus ja ma minema pidin.

Beth kahjuks magas, mistõttu teda ma rohkem ei näinudki. Mind häiris, et olin ta juurest ära tormanud ja jätnud ta hirmule, et jäädavalt. Mõtlesin talle praktiliselt kogu õhtu ning osa lõputuna tunduvast ööst takkaotsa.

Ja siis oli õhus veel see tema venna teema, millega mul polnud vähimatki aimu, kuidas edasi tegutseda. Poiss ise ei andnud mulle ka ühtegi juhtlõnga, mis frustreeris mind veelgi. Kas ta vihkas mind ikka veel või oli see nüüd möödanik? Kas mina vihkasin teda? Ilmselt mitte, aga igatahes tekitas ta minus jätkuvalt kahetisi tundeid, kus osa minust tahtis temast edaspidigi võimalikult kaugele hoida, samas teadis teine osa minust, et see oli võimatu. Ta teadis minust liiga palju. See ei olnud mulle hea.

Lahtiseid otsi lihtsalt lebas kõikjal mu ümber ja ma ei teadnud, millest või kellest alustada, et pundar, milles ekslesin, hargnema hakkaks.

Vähemalt nii palju ma julgesin-jõudsin, et küsisin Alexilt, kas tohin ikka täna tulla. Uue olukorra valguses olime poisiga teineteisega rääkides veelgi rohkem pinges, ebatavaliselt napisõnalised ning veidralt kohmetud, mis oli täielik vastand meie varasemasele suhtlusele, kus meie mõlema emotsioonid vahetusid nagu valgusfoorituled ja kumbki ei hoidnud midagi tagasi.

Mäletan, kuidas ta käega oma suud nühkis, tema pikad sõrmed tema huulil libisesid ja minu tähelepanu röövisid, kui ta esitatud küsimuse vastusele mõtles. Ma hoidsin hinge kinni, kui ta mind ei vaadanud, vaid silmadega hoopis kaugesse tühjusesse piidles. Tema kulmud liikusid, näolihased tõmblesid ja mul oli juba tekkimas tunne, et ta viib oma hoiatuse täide ning tõepoolest keelab mind tulemast. Kui ta lõpuks peaga kergelt noogutas ning "jah" ütles, olin ma peaaegu minestamas.

Tema hääletoon ei andnud mitte midagi ära, mistõttu ei saanud ma üldse aru, kas see tema "jah" oli vaid ühekordne luba või lõplik. Ma ei söandanud enam küsida ka. Ja siin ma nüüd seisan--tema kodus, ärevil ja mures, mõtlemas, kas see on äkki viimane kord, mil siia tulen?