Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XL Peatükk

TESSA

Ma ei tea, mida teen, aga ma ei suuda lihtsalt istuda, olla ja mõelda mõtteid, mida ma ei taha.

Aeg on seista silmitsi tõega, et käesolev hetk on kõik, mis mul eales on. Ma ei saa elada minevikus, sest see on liiga valus ja rebib mind tagasi tükkideks iga kord, kui sellele mõtlen. Samuti ei saa ma keskenduda tulevikule, sest nii kui ma seda teen, lööb minevik mind jälle selja tagant käpuli, meenutades mulle, et ei jäta mind mitte kunagi rahule. See on surnud ring täis hirme, valu ja pettumusi--mul on kõrini selles tiirutamisest.

Tänane oli ehe näide, kuidas elu minu vastu pöörduda võib ja kõik jälle pea peale keerab.

Kuna kõik on persses niikuinii, pole mul absoluutselt mitte midagi kaotada. Ehk seetõttu käitungi ma nagu hullumeelne ja kõnnin külg-külje kõrval poisiga, keda veel nädal tagasi põlgasin. Praegu aga on ta minu ainus pääsetee unustusse, isegi kui see on vaid ajutine.

"Nõustun sinuga, poiss. See saab olema päris vinge. Tal on loomulikku annet."

Vanem mees ütleb parajasti Riverile, kui nende juurde jõuame. Mõlemate suud naerukil, keeravad nad ümber ja jäävad meid Alexiga üllatunult vahtima.

"Joe, River," pöördub Alex nende poole. "Tessa aitab meid samuti."

River noogutab mulle ja ma liigutan oma suunurkasid õige pisut ülespoole.

"Ja Tessa on sinu...?" uurib oletatavalt siis Joe, astudes ette.

"Minu õe sõber," lõpetab poiss kiirelt. Võib-olla mulle lihtsalt tundub, aga ta justkui nihkub mulle lähemale ja varjab mind oma seljaga, nii et mees mind vaadata ei saa.

Korraks tekib seltskonnas veider vaikus, kuid see möödub, kui Joe lõbusal häälel räägib.

"Kui nii, siis nii. Meeldiv tutvuda Tessa, Alexi õe sõber." Ta piilub ümber poisi ja naeratab mulle.

Vaatamata tema hirmuäratavale välimusele, tundub mehe tihedasse habemesse peidetud naeratus siiras ja sõbralik.

"Tere," piuksun sellegipoolest pigem tagasihoidlikult ja varjun uuesti Alexi taha.

"Kas kõik on valmis?" küsib Joe.

"Tundub küll," vastab Alex veendunult.

"Hakkame siis pihta," lööb mees innukalt käsi kokku. Ta kõnnib kontrolli haarates auto juurde, mille tagumine luuk just avatakse. Mina, olemata kindel, mida täpselt tegema pean, järgnen poistele.

"Võta lihtsalt midagi, mida kanda jaksad ja vii see sinna," ütleb Alex mulle lähemale tulles ja viidates käega mõned meetrid eemal olevale puidust alusele. Noogutan ning suhteliselt hämarasse kaubikusse astudes, näen, et see on tõepoolest täis igasugust ehitusmaterjali nagu Alex öelnud oli, aga need kõik tunduvad liiga rasked. Üritan leida kasvõi ühte asja, millest mu jõud üle käiks. Samal ajal on mehed juba kõik midagi kätte haaranud ja minema viinud. Puhisen frustreerunult, kuid seejärel lausa kilkan, kui leian päris masina tagumisest otsast hunniku igasuguseid kaste. Vinnan ühe neist endale sülle ja kõnnin uhkelt välja nagu teised minu ees tegid.

Me käime edasi-tagasi lugematuid kordi ja ma naeratan laiemalt, kui Joe mind mööda minnes kiidab ja aeg-ajalt isegi käe tõstab, et talle patsu lööksin. Ta on päris lahe kuju tegelikult ja teab, kuidas noortega suhelda ilmselgelt. Ka Alex ja River on temaga kuidagi teistsugused. Lõbusamad ja vabamad.