Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XLI Peatükk

TESSA

Ma kõnnin mööda kivist rada maja poole, mis ühtäkki meenutab mulle rohkem vanglat kui kodu. Mul on kõhusopis raske ja iiveldav tunne, et kohe-kohe on midagi halba juhtumas. Ma jään peaaegu seisma, sest hirm, mis minusse voolab, röövib minult liikumisvõime. Mu süda hakkab pekslema, pihkudesse tekib rõve niiskus ja kõri sulgub. Avan suu laiemalt, hingan ahnemalt. Paanikahoog praegu ei teeks mu olukorda sugugi kergemaks. Ma pean selle tagasi suruma...mõtle millelegi muule. Taevas mu kohal must. Sama pimedus kasvab ka minu sees.

Ma vaatan tagasi tänavale. Tume auto, mis seal jätkuvalt seisab, jääks ilmselt märkamatuks, kui tänavalgustus sellele ei paistaks. Ma arvasin, et ta sõidab minema niipea, kui teineteisele head aega soovime, aga ta jäi kohale ning ma tean, et ta jälgib mind. Isegi siin tunnen ma tema sügavat ja keskendunud pilku endal nagu seisaks ta otse minu taga.

Ma neelatan ja viin silmad tagasi enda ette. Mingis mõttes teadmine, et ta on seal, rahustab mind pisut. Ta on mu tagavara väljapääs. Mul on veel võimalik ümber keerata ja lahkuda. Võtta vastu tema varasem pakkumine ning redutada tema õega. Mingi osa minust, suurem osa, tahab seda teha, aga näägutav sisemine hääl minus ütleb, et see on kohutav mõte. Ma ei saa seda oma emale teha. Ta on ilmselt juba praegugi teadmatusest hulluks minemas. Võib-olla on ta juba politseissegi helistanud, proovinud mind kadunuks kuulutada. Teda tundes, see on täiesti reaalne.

Ohkan, kui mu käsi külma ukselinki puudutab. Vajutan selle alla.

Varasem tunne, et midagi on tulemas, midagi, mis pole minu kontrollida, naaseb, ja lööb mind praktiliselt otse näkku.

"Kus, kurat, sa olid?!"

Minu vägagi vihane ema ilmub verandale minu ette, haarab mu käsivarrest kinni, raputab mind nagu kaltsunukku ja ise samal ajal karjub.

"Ma olin murest aru kaotamas, Steven käis sind otsimas...on sul aimu, mida sa meid läbi elama panid?"

"Ema, sa teed mulle haiget," ütlen talle, kui ta pikad sõrmed sügavamale mu nahka vajuvad.

"Ma peaksin sulle hoopis keretäie andma," räuskab ta minu märkust mitte kuulda võttes. Vahime teineteisele otsa. Tema silmad on samasugused pruunid nagu minu omad, kuid neid ümbritseb tuttav punetus ja paistetus ning täidab ärritus ning rõõmutus. Tema kulmud on alla tõmmatud, huuled kokku surutud ja üleüldse on ta nägu selline, et selle teravusega võiks puid lõhkuda. Ma pole teda näinud nii vihasena juba pikka aega. See meenutab mulle päevi, mil me temaga kogu aeg tülitsesime. Siis ma võisin neid hetki nautida, haiglasel kombel, sest näha teda endast väljas tekitas minus mingitsorti rahulolu, mida ma muidu kuskilt mujalt ei leidnud. Nüüd aga mõjus see kuidagi haavavalt ja tekitas pigem kahetsust ning hoopis teistsugust hirmu.

Ta pole mind mitte kunagi varem vägivallaga ähvardanud.

"Ema, palun...lase mind lahti," anun teda, värsked pisarad silmanurkadesse tõusmas. Ta pigistab mind nii kõvasti, et ma hakkan juba oma jäsemest tunnetust kaotama.

"Emma..."

"Ta ütles, laske ta lahti," ütleb teine hääl Steveniga samaaegselt ja ma pöördun paanilise kiirusega sinna suunda, kust seda kuulsin.

Ei, ei, ei. Mitte praegu.

Alex on autost välja tulnud ja kõnnib nüüd pikkade ja kiirustavate sammudega meie poole, tema jäine pilk hüplemas minu ja minu hoidja vahel.

"Kes sina veel oled?" küsib mu ema kriiskavalt, keerates meid nii, et saaks lähenejat paremini vaadata. Tema silmad lähevad vidukile ning huuled vajuvad pisut lahti, kui ta ilmselt mingile selgusele jõuab. Ta vahib mulle otsa.