Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LI Peatükk

TESSA

Esmaspäeval olen ma juba klassis, kui Alex alles suhteliselt viimaste saabujate seas ruumi siseneb. Niipea kui teda märkan, langetan ma silmad ja vahin lauda, mille taga istun. Keegi on sellele kritseldanud sõnad "Elu on üks lõputu pasameri" ja hetkel ei saaks ma autoriga rohkem nõustuda, sest olen selles kaelani sees.

Istun terve tunni nagu kuumade süte peal. Mu peopesad higistavad, kurk kuivab painavalt ning tagumik sõna otseses mõttes põleb soovist püsti tõusta ja kaduda. Olgugi et ma ei näe enda taha, tunnen ma aeg-ajalt nagu naelutaks keegi oma pilgu mulle, jälgiks mind. Ei pea olema sensitiiv aimamaks, kes see "keegi" on, sest vaid temal on võime mind ainult vaatamisega süttima panna. Võib-olla kujutan ma seda kõike vaid ette, kuid igatahes tekitab kogu olukord minus tohutut ebamugavust.

Terve koolipäev möödub praktiliselt samamoodi praadides, nii et turvaliselt Steveni kõrvale autosse potsatades hakkab minusse kogunenud pinge õlgadelt ometi maha ronima. Hingan kergendunult, õnnelik et see katsumus lõpuks läbi sai.

Teisipäev ei too mingeid erilisi muutusi. Mina ikka väldin Alexit nagu pidalitõbist ja poiss ei lähene mulle ise ka, aga ma vannun, et tunnen jätkuvalt nagu oleksin mikroskoobi all ja tema on see, kes uurib mind igal võimalikul hetkel. Soovin, et oleksin kasvõi mõnes klassis istunud kõige viimases reas.

Kolmapäeval olen ma lubanud viimaks Bethi külastada. Tüdruk hakkas juba tõsiselt kahtlustama, et minuga on midagi hullu lahti, sest ma polnud tema juures päevi käinud ning mu ettekäänded mitte minemiseks polnud samuti väga veenvad, ilmselgelt. Seega ma justkui pidin minema, aga tegelikult tahtsin ma ka ise tütarlast näha, temaga rääkida. Ma pidin rääkima. Oma hääl mu oma peas ajas mind juba hulluks.

Bioloogias saan ma kinnitust kahtlusele, et Alexi pilk mu kuklas ei ole vaid pelgalt minu ettekujutuse vili. Taban poissi seda reaalselt tegemas, kui pean enda taga istuvatele tüdrukutele õpetaja poolt teele pandud tööpabereid edasi ulatama.

Keeran end toolil õige pisut, et saaksin need kiirelt üle õla anda, aga niipea kui ma seda teen, otsivad mu rumalad silmad üles hoopiski keskmise rea viimase pingi ja seal istuva sasipäise noormehe. Smaragdsed iirised on täpselt samal hetkel otse minule suunatud nagu oleks ta suisa oodanud, et teda vaataksin. Tema nägu on segu häiritusest, väsimusest, ärritusest ja veel millestki, millest ma täpselt aru ei saa. Minu väljasirutatud käsi hakkab värisema, nähes poisi pilku sellele libisemas ja kulmud kipras jõllitamas. Tema lõug pinguldub, huuled joonduvad sirgeks kriipsuks ning vaid moment tagasi minu rinnus galoppeerinud süda jätab mitu lööki vahele, kui tema rohelised silmad pettunult ja rahulolematult üle minu kaameks tõmbunud näo jooksevad. Mind hindavad. Ohatan, saades aru, mida ta nägi ja lasen paberipatakal sõrmede vahelt välja kukkuda.

"Mida sa teed?" kriiskab üks tüdrukutest minu taga, kes on ilmselt hakanud neid vastu võtma, sest tema käsi on minu nüüd tühja käega praktiliselt kokkupuutes.

"Mis juhtus?" küsib õpetaja murelikult.

"Pagan...," vannun tagasi mõistusele tulles ja kargan oma toolilt välja, et enda põhjustatud segadus kokku korjata. Põlvitan põrandale ja hakkan laialiolevaid pabereid üles võtma.

"Ei...ei midagi," vastan õpetajale, kes klassi ees seisab ja meie poole kiikab.

"Ma lihtsalt...vabandust, see polnud meelega tehtud," ütlen ja vaatan süüdlaslikul pilgul tüdrukut, kes mind pahaselt põrnitseb ning mitte veendunult turtsatab.