Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XLVII Peatükk

ALEX

Fakk, see on veider!

Hoida tüdrukut, kes pole minu õde, endale nii lähedal, teades et pisarad, mida ta valab, on minu pärast.

Sõna otseses mõttes minu pärast.

Ta nutab nagu beebi--abitult ja südamest. Nuuksub, hingeldab, ilastab mu nahale, riietele, ilmselt isegi juustesse.

Aga teate mis?

Mul pole selle vastu absoluutselt mitte midagi.

Mitte vähimatki.

Ma ei hooli, kui paganama rõve see tundub või kui koledalt kõlab, sest kummalisel kombel on see üks ilusamaid asju, mida ühegi tüdrukuga kogenud olen.

Mu süda rinnus lööb kõvemini ja veri soontes ringleb kiiremini, kui teda tugevamalt enda vastu tõmban.

Lihtsalt hoian.

Tunnen.

Kuulan.

Tema keha on mõnus, soe ja lõhnab imeliselt, olles mulle nii lähedal.

Persse. Kus ta olnud on?

Nutvad ja klammerduvad tüdrukud pole kunagi minu teema olnud, aga see tüdruk...ta on hoopis midagi muud. Ta tekitab minus tundeid ja soove, mida ma kunagi kogenud pole.

Ta on tujukas, sõjakas ning taevas teab, ta ajab mind hulluks igal võimalikul moel ja hetkel, sest ma lihtsalt ei saa temast aru. Isegi praegu olen ma kuradima segaduses.

Ta kardab mind, aga laseb mul end puudutada.

Vihkab mind, aga nutab, sest tunneb mulle kaasa.

Ta ei taha minult midagi, ei vaja minult midagi, aga suudab minus siiski tekitada tunde nagu tahaksin ma sellest hoolimata anda talle kõik.

Ta on murtud ja kurb ning kurat mind võtaks, kui ma seda ei talu.

Viin ta oma tuppa ja asetan enda voodile. Voodile, kus pole veel ükski tüdruk olnud, välja arvatud minu õde.

"Tess," sosistan talle juustesse, kattes enda kätega tema omad ümber mu kaela. Tõmban neid hellalt.

Ta niuksub pehmelt ja tema soe hingeõhk mu nahal tekitab minus värinaid.

"Mitte veel," teatab ta katkiselt.

Persse, see tüdruk...

Süda mu rinnus tõmbub kokku nagu hernes ja paisub siis taas.

Toon kuuldavale ohke ning suutmata talle ilmselgelt midagi keelata, ajan enda selja taas sirgu ja tõstan ta üles. Ta klammerdub mu külge nagu väike ahvipoeg. Panen oma käed tema külgedele, hoian temast kinni ning kõnnin välja.

Värske õhk lööb mulle ninasõõrmetesse, aga see ei vähenda sugugi tema lõhna magusat tugevust, millesse olen lootusetult mähitud. Leian end mõttelt, et jumaldan seda. Kurat võtaks, mis minuga toimub?

Otsustan, et pean maha jahtuma, aga temaga mu süles, on see võimatu.

"Tess, palun lõpeta," anun teda vaikselt. Ma ei teagi, kumb on raskem--kuulda tema nuttu või aru saada tema mõjust endale. Igatahes põrun ma mõlemas.