Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
TESSA
Me astume Elizabethiga teineteise järel tualetist välja, seekord tema ees ja mina tihedalt ta kannul. Meie suudel hüpleb naeratus.
"Kus sa olid? Ma otsisin sind." Ta peatub liiga järsku, kui Alex nagu välk selgest taevast meie ette ilmub ning suutmata end õigel ajal peatada, põrkan tüdruku selja vastu.
Me mõlemad oigame.
Pagan võtaks! Kas see ring kunagi ei lõpe?
Mina jooksin Alexi otsa, Elizabeth jooksis minu otsa ja nüüd mina tagasi tüdruku otsa. Tema ja Alex on arvatavasti juba enne minu tulekut üksteise otsa jooksnud, järelikult järgmisena peaks Alex minu otsa jooksma ja sellest pole ma huvitatud.
Ta arvatavasti niidaks mu maha nagu kombain sügisese vilja, purustaks samamoodi.
"Ma käisin tualetis," tüdruk rahustab poissi ning ta ei kõla vähimalgi määral hirmunult. Erinevalt minust, kes ma ei julge tema selja tagant peadki tõsta.
"Ma ütlesin sulle, et püsi minu lähedal või kui mind pole, Riveri," hurjutab Alex ning vaatamata sellele, et ta on vihane, ei ole see viha suunatud Elizabethile, vaid hoopiski kõikidele teistele.
Ta rabab tüdruku käest ning tõmbab ta enda poole, jättes mu ilma igasuguse varjuta.
Ma vaatan teda, tema vaatab mind ja ühtäkki tundub temperatuur meie ümber kukkuvat mitme pügala võrra, kui tema silmad tumedaks tõmbuvad ja näolihased jäätuvad.
"Mida kuradit sa teed koos temaga?" Ta karjub mulle otse näkku, kuigi küsimus pole esitatud minule, vaid tüdrukule, kelle ta samal hetkel enda taha lükkab, justkui arvaks ta, et ma teeksin talle midagi.
Ma tahaksin naerda. See on ju nii paganama naeruväärne. Kui keegi üldse on võimeline kellelegi haiget tegema, on see tema.
"Sa mõtled Tessat?" Elizabeth küsib ning lisab siis rõõmsalt. "Ta on minu uus sõber, me tutvusime seal ja ta..."
Ta juba arvab, et me oleme sõbrad?
Ka tema poiss-sõber tundub kuuldust üllatunud olema, aga see kestab vaid sekundi ning järgmisel hetkel muutub tema olek lausa mõrvarlikuks.
"See siin...," ta vaatab mind tuttava põlguse ja vihaga silmis ning ma kuulen kiskjalikku urinat tema hääles, "...pole sinu sõber."
Vau! Ta isegi ei viita mulle kui inimesele.
"Kuidas palun?" Sekkub tüdruk tema varjust üllatunult.
"On küll," väidab ta veendunult.
Alex keerab pead ja vaatab teda. "Sa ei tunnegi teda!" surub ta läbi hammaste.
"Mis siis? Me saame tundma."
"Ei saa!" Räuskab ta vastu ning silmapilguga on ta tagasi minu kallal.
Ta rabab minust kinni ja pigistab mind. Ta on nii vihane, et isegi veresooned tema näol ja kaelal on paisunud.
"Sa hoiad temast eemale!" Raputab ta mind ning lükkab mind sellise jõuga, et ma kaotan tasakaalu ning kukun. "On sul selge?!"
Ma hingan katkendlikult, ilmselgelt kohutatud sellisest rünnakust.
Ma tunnen ennast värisemas, kui paanika minus pead hakkab tõstma. Kõrvus hakkab kohisema ja rinnus pitsitab. Ma vaatan oma käsi ja surun need rusikasse. Kõik muutub iga sekundiga aina hägusemaks, kaugemaks...pimedamaks.
Tudump-tudump-tudump.
Mu süda lööb liiga kiiresti ja iga löök põhjustab mulle kirjeldamatut valu.
Tudump-tudump-tudump.
Haaran oma pluusist ja ahmin õhku, mida ühtäkki piisavalt pole.
Tudump-tudump-tudump.
"Jäta järgi! Mis sul viga on?"
Keegi karjub.
"Kas sa ei näe, et teed talle haiget?"
Haiget.
Keegi nutab.
"Oh ei...Tessa."
Keegi puudutab mind.
"Vaata, mida sa tegid, Alex."
Ära tee!
"Tessa. Kas sul on valus? Mul on nii kahju."
Valus? Muidugi mul on valus.
"Tule püsti. Ma aitan sind."
Miski minus murdub, kui hääl mu peas mulle karjub, et abiks on liiga hilja.
Ma ei tea, kust ma võtan jõu, et tõusta, kuid ma teen seda. Aeglaselt ja ettevaatlikult, mu jalad on pehmed.
"Jäta mind," ütlen jõuetult. Mu hääl on liiga vaikne.
"Tessa..."
"Ma ütlesin, et jäta mind!" Rebin enda küljest lahti käed, mis mind hoiavad.
Puudutan oma nägu. See on märg pisaratest, mis mu põskedele kukuvad.
Ma kõigun kergelt, kui seisan ja silmi korduvalt pilgutades, otsin oma seljakotti. Näen seda häguse tumeda laiguna külmal kivipõrandal ning kompan kätega kuniks sellest kinni saan. Tõmban selle endale sülle ja võtan sammu.
Peaaegu kukun uuesti, aga saan käe vastu seina toetatud veel enne, kui see juhtub.
"Tessa...las ma aitan sind," anub Elizabethi murelik hääl ning ta on tagasi mu kõrval. Puudutab mind.
Tema sõrmed põletavad mind.
"Ma ei vaja abi!" Surun vihaselt ja lükkan ta endast eemale.
Ta ohatab. Võib-olla olin ma temaga liiga järsk, aga hetkel on mul sellest küll ükskõik.
Võtan sammu, siis teise ja kolmanda ning kuigi ma kõnnin ilmselt vaid mõned minutid, tundub teekond koolimajast välja igavene.
Kui ma olen jõudnud treppidest alla parkimisplatsile, hakkan ma tundma märgust oma riietes.
Ikka veel sajab.
Vaatan ringi. Olen segaduses ja üksi.
Ma tunnen, kuidas kõikehõlmav valu voolab mu veres ja naha all; tunnen agooniat, mida see põhjustab.
Ma ei jaksa enam...
Ma vihkan oma elu...
Mul on sellest kõrini ja sel korral ma mõtlen seda!
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
