Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXXVI Peatükk

TESSA

Lesiskleme Bethiga väljas toolidel ja vestleme ennastunustavalt, tundub nagu juba tunde. Soe päike silitab mõnusalt nahka ning kerge tuul jahutab, sama teeb ka värskendav kokteil, mille tüdruk meile kokku segas ja mida ma enda ees hoian ning aeg-ajalt rüüpan.

Ma naeran südamest, kui Beth mulle oma noore elu juhtumistest räägib. Naljakas on see, et kuigi tal pole enda sõnul olnud väga palju tüdrukutest sõpru, on ta kogenud vägagi palju hoopis tänu oma vennale ja tolle semudele. Tema värvikatest jutustustest tuleb välja, et tegu on ikka parajalt hullude inimestega, kellel on olemas kõik muu, peale ajude.

Ma kortsutan nina, kui tüdruk meenutab, kuidas aastaid tagasi River purjuspäi nende basseini urineeris ja nende isa sellele peale sattus. Poiss oli nii segi olnud, et polnud absoluutselt tajunud, kus oli või mida tegi, nii et ta oli basseiniserval kõõludes ja põit tühjendades selle omanikule õnnelikult naeratanud. Muidugi polnud nende isa aga nähtu üle sugugi nii rõõmus kui River ise ja keelas poisil nende majas oma nägu näidata tervelt üheks kuuks, mida aga kutt loomulikult ei teinud, ilmudes välja niipea kui oli end selgeks maganud. Beth ütles, et kuigi bassein pumbati tema isa käsul kohe tühjaks, puhastati ja isegi desinfitseeriti, ei tahtnud mitte keegi teine peale Riveri enda seal pikka aega ujuda. Ma ausaltöeldes ei imesta. Kuulnud seda lugu, tunnistan, et ka minu tahtmine sinna selgesse vette sukelduda, vähenes tuntavalt, olgugi et see kõik juhtus nii kaua aega tagasi.

Siga River!

"Aahhh...ja ükskord süstis ta minu hambapastasse tinti, nii et ma käisin terve nädalavahetuse ringi sinise suuga. Mu ema oli nii tige ja isa lubas ta sõna otseses mõttes maha lüüa, sest just neil päevil pidi meie pere viibima mingil uhkel banketil, kuhu ma lõpuks muidugi minna ei saanud."

"Jumal...ta on ju tõsine mölakas," raputan pead, suutmata mõista, miks ta tüdrukule ikka veel meeldib.

"Jah," nõustub tüdruk, kaotamata aga naeratust oma suult.

Pööritan silmi.

"Sa oled haige."

Ta itsitab. "Võib-olla. Aga ma olen temaga koos üles kasvanud ja tean, et kõikide nende sigaduste all on peidus hea süda."

Tema sõnad ja eriti viis, kuidas ta poisist räägib, toovad pisikese naeratuse ka minu suunurka. Ta on ikka nii armunud, et isegi pime saaks sellest aru.

"Miks te temaga koos ei ole?" küsin temalt püsti istudes. Ma olen ju näinud, et ka poiss on Bethist huvitatud rohkem kui lihtsalt sõber.

Beth hingab sügavalt sisse ja vaatab kaugusesse, arusaamatu kurbus täidab tema pehme hääle.

"See on keeruline," vastab ta.

"Kas ta ei taha? Või sinu vanemad ei luba?" Kuulnud noormehest kõiki neid jutte, poleks ma üllatunud, kui tüdruku pere oleks selle suhte vastu. Ta on liiga hea inimene. Aga Bethi väitel on seda ka River. Seega ma tõesti ei mõista, mis neid lahutab.

Beth raputab pead. "Ei."

Ajades end püsti, paneb ta klaasi käest lauale. "Asi on minus."

Kortsutan kulmu, päriselt segaduses saadud vastusest. Asi on temas?

"Okei," pomisen endamisi ja ajan end samuti jalgele.