Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LVI Peatükk

TESSA

Kolmapäeva õhtul kell kuus korjavad Alex ja Beth mind kodust peale. Mul pole õrna aimugi, kuhu me lähme, sest Bethi sõnul pidi see mulle üllatus olema. 

Ma vihkan üllatusi.

"Ema, ma lähen," hõikan naisele köögist mööda kõndides ja üle ukse kiirelt sisse piiludes, seejärel kapi juurde minnes, et jalanõud võtta. Ta valmistab parajasti õhtusööki, seega on ta suhteliselt hõivatud ja tal võtab pisut aega, et mulle midagi öelda.

"Kas said kõik õpitud?" küsib ta lõpuks siiski ruumist pea välja pistes, kui parajasti koridoris jalanõusid jalga tirin.

"Jah," vastan.

"Tubli oled," naeratab ta tunnustavalt. "Kaua teil läheb?"

Tõusen, laiutan käsi. "Ma tõesti ei tea. Beth pole mulle ikka veel öelnud, kuhu me läheme."

"Tundub põnev," arvab ta, kuid lisab pisut rangemalt, "aga ütle neile edasi, et kella kümneks ootan ma sind siiski koju. Homme on koolipäev."

Noogutan nõustudes. "Teeb nii."

"Olgu teil tore."

Libistan mobiili tasku ja tõmban välisukse lahti. Loodetavasti on.

"Aitäh. Näeme."

"Tšau, kullake!" hüüab ta mulle järele.

"Mu ema palus edasi öelda, et hiljemalt kell kümme peate te mind tagasi tooma," ütlen kohe, kui olen autosse roninud.

"Tere sullegi," itsitab Beth esiistmelt, vaadates oma venna poole, "kell kümme on okei, eks?"

"Ma usun küll, meil on piisavalt aega," ütleb poiss päikeseprillidega silmi kattes ja stardib kohalt.

Sikutan turvavöö peale, sest tunnen, kuidas Alex mind tumedate klaaside tagant vaatab.

Proovin mitte temaga pilku ristata ja samal ajal rahulikult hingata.

"Kas ma nüüd võin teada, kuhu läheme?" küsin.

"See on üllatus, ma juba ütlesin sulle," vastab Beth seepeale, mis paneb mind talle nähtavalt läbi küljepeegli silmi pööritama. Ta näitab mulle keelt ja itsitab kergelt, kui ma frustreerunult pahisen ning tagasi istmesse vajun.

Kas ta ei saa mulle lihtsalt öelda? Miks see peab nii suur saladus olema?

Mõne aja pärast keerame me linna kitsastelt tänavatelt laiale maanteele ja automootor uratab näljaselt, kui Alex masinale kiirust lisab. Beth laseb akna alla ning pistab käe välja, kisades valjult, kui salongi vallutanud jahe tuul tema juukseid pillub. Ka minu soeng saab oma osa ja ma üritan neid kinni hoida, et üldse midagi näha.

Beth toob kuuldavale uue kilje. 

"Lase käia, Tessa!" kutsub ta mind endaga ühinema. "Tee aken lahti."

Kontrollimatult tõusevad mu kõhklevad silmad auto esiklaasi kohale. Isik, keda endalegi üllatuseks otsin, juba jälgib mind ja noogutab mulle lubaandvalt. Isegi kui ma ei näe näe tema silmi, edastab ta mulle ka nüüd mingitsorti seletamatut rahu ja piisavas koguses enesekindlust, et liigutan sõrmed ukse käepidemel olevatele nuppudele. Vajutan ühte ning klaas mu pea kõrval hakkab aeglaselt langema, mattes salongi veelgi suurema kohina alla, mida õuest sisse pressiv tuul põhjustab. See tõstab mu juuksed lendu ja keerutab neid ringi nagu tornaado, kuid maruliselt liikuva õhuvoolu värskus annab mulle justkui täiesti teistsuguse võime hingata. Ma tervitan seda uut võimet, seda kõikvõimast tunnet, avades suu laiemalt ja ahmides jahedat tuult nagu näljane kerjus. Lükkan oma sõbra eeskujul käe autost välja ning kisan. Beth ühineb minuga ja naerdes ulatab mulle enda käe, millest ma kinni võtan. Karjume nüüd tüdrukuga kooris ja üle tüki aja haarab mind vabastav kergus, kui saan endasse peidetud tunded välja röökida. Kurbus, kibestumus, valu ja viha lahkuvad minust ja isegi kui see on vaid hetkeks, on seegi mulle niivõrd oluline, sest ma olin juba unustanud, kui hea on mitte millestki mõelda. Mitte midagi tunda.