Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXVIII

TESSA

Pärast paarikümne minuti pikkust toimetamist vannitoas, naasen Bethi magamistuppa, kuhu, mulle jahmatuseks, on peale tüdruku veelgi rohkem inimesi ilmunud. Tema vend kaasa arvatud.

Kõik pead pöörduvad minu poole, põhimõtteliselt niipea kui ukse avan ja ruumi sisenen. Käsi ikka veel lingil, olen ootamatust tähelepanust kangestunud ja mõtlen, kas keeran ringi ning lähen tagasi vannituppa, kus olin vähemalt üksi.

"Hommik, Tess," hõikab Ben laia, kavala naeratusega. Märkan Alexi nägu suunda muutmas, kuigi üritan teda mitte vahtida. Aga on inimlikult peaaegu võimatu mitte vaadata tema tugevat ja kergelt habetunud lõuga, kõrgeid põsesarnu ning silmi, mis põletavad su hinge. Praegu üritavad need põletada tema sõpra.

Neelatan alla ebamugavustunde, mis on nagu suur kivi mu kõris. Nüüd on sama tunne minu kõhus.

"H-hommik," kogelen ning lasen lingist lahti. Otsustan, et lähen edasi ja käitun nii tavaliselt kui võimalik. Ma võin isegi teeselda nagu ei mäletaks ma midagi möödunud ööst, sealsetest sündmustest ja tänasest hommikust.

Eriti tänasest hommikust.

Ma võiksin seda teha, eks?

Ma tean, et Beth teab, et see pole nii, aga ta ei reedaks mind, ega ju?

Hingan sisse. Tundub, et on vaid üks viis välja uurida.

"Mis teoksil?" uurin kunstliku teadmatusega, otsides üles sõbranna sinised silmad. Tüdruk kortsutab mulle küsivalt kulmu, ilmselt juba aimates, et miskit kahtlast on toimumas. Olen liiga rahulik võrreldes sellega, milline olin enne vannituppa minekut. 

See on kõik näitemäng muidugi. Tegelikult olen ma endast nii väljas, et võiksin oksendada.

Ma loodan, et seda ei juhtu.

"Ei midagi," vastab poiss õlgu kehitades. "Lihtsalt oleme niisama."

"Oukei," viskan neile üldise kiire pilgu, eirates tegelikult kellelegi otse silma vaatamist.

"Mm…Beth, ma ilmselt lähen ka kohe," teatan tüdrukule.

"Juba?" küsib ta pettunult.

Ohkan. "Jah. Meil jäi eile emaga kokkulepe, et olen hiljemalt lõunaks kodus. Pean vaid Stevenile helistama."

Meil ei jäänud mingit kokkulepet, ma lihtsalt tahan ise väga-väga minna.

"Pole vaja," sekkub hääl. "Ma viin sind ära."

Vaatan teda ja kahetsen seda koheselt. Tema silmade rohelisus lõikab minusse nagu terav ja halastamatu nuga, mille eest on võimatu kõrvale põigata. 

"See tõesti pole vajalik," üritan keelduda ja teha seda võimalikult viisakalt, et poisis mitte kahtlusi äratada. "Sul kindlasti on muid plaane ja ma ei taha neid segada."

Naeratan õrnalt, kuid mu suunurgad vajuvad tagasi, kui ta ütleb: "Minu ainus plaan on minna järve äärde, seega sa ei sega midagi. Sa jääd tee peale niikuinii."

"Ma arvasin, et me läheme sinna ühe autoga," arutleb Ben.

"Sa arvad täna liiga palju," torkab Alex sõbrale mitte väga leebel toonil ja põrnitseb teda. 

"Teie lähete Riveriga, sest mul on enne vaja linnas paarist kohast ka läbi käia." Ta vaatab mind ja tervet mu keha läbib kuumahoog. "Nüüd kolmest."

Neelatan.

"Ma tõesti ei taha…"

"Ma ütlesin, et viin su," tõstab poiss nüüd häält, mis tähendab selgelt temas tärganud ärritust.