Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXVI Peatükk

ALEX

"Kas sa teadsid sellest?"

"Ei. Ma olen sama üllatunud kui teie."

"Uskumatu. Huvitav, kaua see neil kestnud on?"

"Pole aimugi."

"Ma arvasin, et ta ei sallinud teda, aga hoopis nii on siis lood."

"Tõele au andes, nad näevad koos armsad välja, kas pole?"

Kostub nõustuvat üminat ja minu kannatus katkeb.

Millest paganast nad jahuvad?

"Mida kuradit te idioodid minu toas teete?" küsin unest raskel häälel.

"Ei midagi, lihtsalt vaatleme," saan vastuseks.

Lihtsalt vaatlevad? Olen ma vaal?

"Minge vaadelge mujal," torisen, häiritud säärasest ajuvabast põhjendusest minu ruumidesse tungimisel. "Näete, ma magan veel."

"Oh, me näeme jah. On ka hea uni?" ilgub Benjamin ja ma krigistan hambaid. Mis pagan täna tema probleem on?

"On küll, nüüd kaduge minema," käsen neid ärritunult, keeldudes jätkuvalt silmi avamast. Kui need lahti teen, ei jää ma kohe kindlasti tagasi magama, aga ma tahan jääda. Tüdinud soovimatust suhtlemisest, tahan end ümber keerata, aga miski mu rinnal takistab mind. 

Nagu midagi lamaks sellel. 

Kas need kolm tegid omast arust mingit nalja?

Kortsutan kulmu ja koorin aeglaselt ühe silma lahti. Ma löön nad maha, kui nad Baxteri minu voodisse lasid. Oodaku vaid.

Saan kohe aru, et ühest silmast on vähe, sest ma näen võimatut. Avan kiirelt mõlemad.

"Mida kuradit?" pahisen segaduses, tõstan pisut pead ja jõllitan jahmunult magavat kogu enda peal. "Tess?"

Varahommikused sündmused tulevad mulle tagasi meelde ja ma vannun endamisi. 

"Aaawww…te vaid vaadake neid. Ikka teesklevad. Nii nunnu."

Teeskleme mida?

Põrnitsen kolme teist isikut enda uksel. Mu silmad sähvivad ja hääl on terav.

"Kas ma mitte ei käskinud teil lahkuda?" 

Fakk! Mis ma endale kaela tõin?

"Tahate privaatsust jah? Ei, saame aru muidugi, aga ärge liiga palju müra tehke. Me oleme ikkagi lähedal."

"Ole vait, Ben. Tessa pole selline," kaitseb Beth oma teadvusetut sõpra, kellel pole aimugi toimuvast. Kuigi selliseks jamaks on vara, olen ma oma õe üle uhke, et ta ei lase tüdruku kohta paska ajada.

"Tore teada, Ben," sekkun, "aga viimast korda ja ilma naljata…kaduge minema te kõik!" tõstan häält.

Kahetsen seda kohe, sest mu voodikaaslane niheleb. Kontrollin teda valvsa pilgu ja pinges lihastega, loodan et ta ei ärka.

"Me lähme, lähme…jeesus…võiks arvata, et ta on peale seda paremas tujus, eks?" pomiseb Ben oma kaaslastele.

Veendunud, et Tessa jätkab magamist, jumalale tänu, sisisen madalal häälel.

"Ben…"

"Jah, Alex?" küsib poiss mesiselt.

"Veel üks sõna ja ma luban, et tulen üles," hoiatan teda põrnitsedes.

"Arvesse võetud," lööb Ben kulpi, muiates seejuures ülbelt. River noogutab mulle palju tõsisemalt, palju täiskasvanulikumalt, ja lükkab pihku itsitavat poissi enda ees uksest välja.