Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXXXV Peatükk

TESSA

Ma ärkan enne Alexit. Jumal olgu tänatud!

Poiss on sügavas unes ning minu õnneks ka palju lõdvemate jäsemetega, mistõttu on tema alt vabanemine nüüd lihtsam. Jah, te kuulsite õigesti — tema alt, mitte pealt. Ma ei tea, mis ajahetkel, aga kunagi vastu hommikut tõenäoliselt, on poiss meie asendeid muutnud ja selle tagajärjel ennast ise pooleldi minu peale heitnud. 

Ta on raske ja kuum. Liiga raske ja kuum.

Vaatamata uksele, mis kogu meie magamise ajal on lahti olnud ja värsket, jahedat õhku tuppa lasknud, on mu keha suisa higine.

Kui ma ei pääse tema alt välja kohe, ma minestan ära, ilma naljata.

Ma nihelen aeglaselt ja ettevaatlikult ning lükkan Alexit kergelt, kuniks poiss end lõpuks natukenegi minu tagasihoidlikul nõudmisel keerab. Seejärel kasutan avanenud võimalust ja tõmbun temast kiirelt eemale, kartes et ta kohe uuesti pöörab ning ma jälle kinni jään.

Hetk möödub ja ta pöörabki, jäädes nüüd näoga minu poole. Tema heledad juuksed toetuvad lamedalt otsmikule, põsk on madratsisse surutud ning huuled seetõttu pisut pruntis, aga ta on ikka nägus kui kurat.

Hoian hinge kinni. Ootan õudusega tema silmade avanemist, jälgin igat muutust ning tõmblust tema rahulikul näol. Aga ta ei ava midagi muud peale oma suu, läbi mille hoopis pahvaka õhku vabastab.

Kirtsutan nina, tundes tema hingeõhus jätkuvalt alkoholi lõhna.

Ta on täiesti audis ning arvestades kui raskelt ta hingab, on seda loodetavasti veel mõnda aega. Palju ta ometi jõi? 

"Mitte piisavalt." Mäletan teda hoolimatult väitmas. 

Vaatan teda.

Miks sa siin oled, Alex?

"Ma ikka armastan sind." Kuulen teda ütlemas, aga see kõik toimub minu peas.

Valu on see-eest päris. See on nagu nõel sügaval mu kehas.

Pigistan silmad tugevalt kinni ja hingan sisse. Silmi taasvades silmitsen täiesti teadvusetut poissi enda voodis. Tema uskumatult hea välimus ei jäta mind külmaks ning ma imetlen südame pekseldes tema tugevat lõuajoont, kõrgeid põsesarnu, sirget nina ja punavate huulte kutsuvat kuju. 

See on võib-olla viimane kord, kus saan teda vaadata nii lähedalt, seega teen seda tähelepanelikult ja aeglaselt. 

Harjumatult esiletungiv tume habemevari poisi lõual ei riku täiuslikku pilti mu ees, kui üldse, siis pigem muudab veelgi atraktiivsemaks ning valusamaks. Mul on lausa raske hingata, sest poiss sõna otseses mõttes röövib kogu õhu mu kopsudest. 

Asetan rusikasse surutud käe oma rinnale ja teen seal väikeseid rahustavaid ringe.

Lõpeta see! Pane silmad kinni ja keera pea eemale. Roni voodist välja ning lahku.

Sellest mõelda on kergem kui päriselt teha. Ma sulgen silmad ja tunnen peaaegu koheselt paanikat kurku tõusmas, seega avan need kiirelt taas ja vahin edasi. 

Miks sa venitad? 

Poisi pikad, tumedad ripsmed värelevad õrnalt ja väike korts tekib tema tihedate kulmude vahele. Mind huvitab, kas ta näeb und ja millest see on?

Olen mina samuti seal?

Neelatan. 

Surun huuled kokku, kui ennast põlgav tunne minust üle käib.

Minust on ebaõiglane sellest isegi mõelda, arvestades kuidas talle haiget olen teinud.

Ajan ennast püsti ja vaatan kella. Kui ma kohe lahkun, ei tee ma seda jälle.