Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XLII Peatükk

TESSA

Sõidame minuteid vaikuses, mina vastu külma autoakent värisemas, pisarad põskedel, Alex taaskord ainus tunnistaja mu sisemisele valule ja vaimsele kollapsile. Ta ei pannud raadiotki tööle ning ma tahan arvata, et ta lihtsalt unustas. Ta ju ei kuulaks meelega mu haledat nuuksumist.

Hilisõhtused tänavad, mida läbime, on nagu kummituslinnas-- hämarad ja tühjad.

Mina olen ka...

"Ma helistasin Bethile, kui sa asju võtsid," ütleb Alex peagi, tema hääl madalalt kähisev, sobides kokku sarnaselt uriseva automootoriga.

Ma ei vasta. Mul pole midagi öeldagi. Võib-olla räägin ma hiljem hoopis tema õega.

Turtsatan endamisi. Ära valeta, Tessa. Sa pole valmis millestki rääkima. Kellegagi.

"Ta ei vastanud, seega ma helistasin meie hoidjale, kes teatas, et ta juba magab," jätkab kutt ning ma võin eksida, aga ma arvan, et tajun kerget muret või kõhklust tema sõnades.

Ma hammustan huulde, oodates et ta nüüd teatab, et viib mu tagasi.

Kui Beth magab, oleksin ma koormaks temale. Ma ei usu, et kumbki meist sellest huvitatud on.

"See ei muuda midagi. Sa oled ikka oodatud," lausub ta siiski ning ma vaatan teda, hoolimata nähtavatest pisaratest mu põskedel. Ta libistab pilguga üle minu, keskendub taas teele. "Ma lasin sulle ühe tubadest valmis panna."

Vajun tagasi istme sisse, segaduses, miks ta minuga ühtäkki nii lahke on.

Mida ta minult tahab?

See oled praegu sina, kes temalt midagi vajab. Tuletan meelde.

"On sul kõht tühi?" küsib ta seejärel.

Raputan pead, pühin silmi.

"Sa peaksid sööma, Tess."

"Alex, palun...lase mul lihtsalt olla," ma vihkan, kuidas kõlan. Ma olen vinguv ja nõrk. Ma ei taha ennast kuulata ja söök on praegu viimane asi, mida vajan. Ma ilmselt oksendaksin kõik välja niikuinii. Kõik mu sees on lihtsalt nii segamini keeratud.

Ta lööb käega juustesse, ajades need jälle turri. Kas ma ajan ta juba marru? Kas ta viib mu nüüd tagasi?

"Hästi. Aga ma võtan midagi endale."

Ohkan ja noogutan. Ma tahan võimalikult kiiresti kuskile peitu pugeda, aga tema on roolis, seega mul pole erilist võimalust talle midagi keelata. Eriti sööki, sest inimene peab sööma. Ükskõik, kui tüütu see inimene on.

Alex keerab peagi ühte väiksesse parklasse keset mittemidagit ning pargib auto seal asuva söögikoha ette, mis meenutab pigem kellegi kuuri kui tegevusloaga einelat. Eredalt valgustatud tabloo selle seinal aga annab kinnitust, et tegu on siiski legaalse kohaga ning meie pole nende ainsad kliendid. Ma olen üllatunud, et inimesed siia tulla julgevad ja veel nii hilja. Väljast vaadates tekib küll hirm, et siit on suure tõenäosusega võimalik lahkuda toidumürgitusega, halvimal juhul laibakotis. On arusaamatu, miks poiss just selle koha kasuks otsustas. Ta kindlasti teab ka paremaid. Selliseid kohti, kus tema klassist inimesed tavaliselt käivad.