Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXIII Peatükk

Hei wattikud!

Kas kellelgi on head nõu, kuidas end paremini kirjutamisele takka sundida? Olgem ausad, see minu hetketempo on ikka kohutav tujutapja.

Ja kui siin on veel alles neid, kes esimest versiooni sellest raamatust lugeda jõudsid, andke endast märku. Tahaks teada, mida te uuest versioonist arvate.

Jällekohtumiseni uutel lehekülgedel,

Kats

《《《《《《《《《》》》》》》》》》》

TESSA

Sama päeva õhtupoolikul raviunest ärgates leian ma oma öökapilt sinna jäetud pudeli veega ja karbi valuvaigisteid. Emale hoolitsuse eest tänulik, keeran ma korgi maha ja heidan kaks tabletti kohe suhu, tunnen end ikka veel pisut kehvalt. Loodan, et rohtudest on abi ja peagi saan ma end piisavalt kindlalt tunda ning alla minna, sest ausaltöelda on mul kõht ka pisut tühi. Pealegi olen ma üpriski veendunud, ema tahab minuga samuti vestelda. Ma pole sellest küll huvitatud, kuid tean, see on vältimatu.

Ohkan raskelt ning laman veel voodis edasi, vahtides tühja lage. Mõtlen, mida öelda, kui ta küsib, miks ma jälle kodus olin?

"Ma olen haige", ei kõla just kõige paremini, eriti arvestades, olen samal põhjusel koolist puudunud juba mitu korda lühikese perioodi jooksul. Ema hakkaks esiteks ilmselt hullult muretsema minu tervusliku seisundi pärast ja teiseks hakkaks ta mulle peale suruma, et ma arsti juurde kontrolli läheksin. Tõenäoliselt viiks mind ise. Ma ei saa talle rääkida ka tõde, sest see tähendaks tunnistamist, et ma pole olnud temaga päris aus ning see on samuti lubamatu.

Pea nüüd kinni!

Äkitselt mulle koidab, et ta ju ei teagi. Kumbki mu vanematest ei tea, et ma kodus olen. Ma ei helistanud emale  ega Stevenile, ma ei jõudnud seda teha, sest Alex ilmus välja. Tema tõi mu koju.

Tõstan pead, keeran kaela ja kontrollin aega. Kell on alles veidi üle kolme, mis tähendab, mul on õigus. Ma ei maganud sugugi nii kaua, kui arvasin ja mu vanemaid polegi siin. Kortsutan kulmu  ja neelatan närviliselt.

Kas hoopis Alex pani need asjad mu öökapile? Ta oli siin, kui ma magasin?

On ta ikka veel majas?

Süda mu rinnus peksleb. Vihast ja hirmust, sest mulle ei meeldi see mõte temast minu tuppa tulemas, kui ma olen kõige haavatavamas olekus. Tema mind jälgimas paneb mu naha praegugi ebamugavusest kihelema ja muudab vere mu soontes külmaks, nii et ma värisen nagu oleks ma alasti. Tõmban teki tihedamalt endale ümber ja pööran näo ukse poole, põrnitsedes seda. Oodates teda iga hetk sealt sisse tormamas.

Ma ei kuule mingit liikumist majas, mis paneb mind küsima, rohkem lootma, et olen üksi. Aga ma ei julge minna ja kontrollida. Ma ei taha temaga kokku joosta, juhuks kui peaksin siiski eksima. Ma ei taha teda näha. Ma ei taha teda enam mitte kunagi näha.

Ta võis mind küll koju tuua ja ise arvata, et tegi mulle suure teene või midagi, aga ta on ikkagi keegi, kes on mulle liiga palju haiget teinud, et peaksin tundma kohustust temast nüüd seetõttu kuidagi paremini mõelda. Ma ei unusta mitte kunagi, kuidas ta mind kohelnud on, ükskõik kui mitu korda ta mind oma kätel kannab. Ma ei ole tal seda teha palunud ja niikaua kui ma elan, seda ei juhtu ka. Ma ei vaja, et ta mind "aitaks". Ta pole mingi kangelane ja kohe kindlasti mitte pole ta minu kangelane.