Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

VII Peatükk

Mul pole öelda muud, kui et ma armastan Tessat 😁

Ja teid ka! 😍🤩

TESSA

Kui tund algab, on mul taaskord võimatu keskenduda. Olen rahutu ning mu peas on tuhatkond mõtet, hirmu ja plaani, enamus neist seotud selle uue tüdrukuga. Ma ei tea, miks teda uueks nimetan, sest on selge, ta on siinsete inimestega varemgi kokku puutunud. Ma näen seda nende silmades, kuulen nende klatšivates sosinates enda ümber. Ta ilmselgelt pole nende lemmik, aga kummalisel kombel naeratavad talle igal võimalusel nagu tahaksid nad tema sõbrad olla. Millegipärast janunevad nad tüdruku tähelepanu ja poolehoiu järgi ning teesklevad nagu oleks tema heaolu neile oluline. Nad on nii kahepalgelised, et see ajab mul südame pahaks.

Ma tean, kuidas see tema jaoks lõpeb.

Ta lõpetab nagu mina. Või isegi hullemini.

Kindlasti hullemini.

Juba ainuüksi teda vaadates võib näha, kuidas ta mureneb. Ta on liiga habras, et sellist alandust üle elada.

Mu süda valutab ta pärast ning ma isegi ei tunne teda. Aga ma tunnen Alexi suguseid.

Sellised poisid nagu Alex Miller, on haid. Nad jälitavad sind, püüavad su kinni ning rebivad lõhki nagu paberilehe. Sa ei tohi ujuda nendega samades vetes ja naiivselt arvata, et pääsed terve nahaga.

Ei pääse.

Sa võid nende rünnaku küll üle elada, aga sel puhul kehtib kindlasti ütlus "Parem kiire lõpp, kui lõputa õudus".

Võpatan, kui midagi minu kätt puudutab ning oma mõtetest välja tulles, vaatan seda. See on leht, mille mööduv õpetaja just minu lauale on laotanud, mõlemad pooled täis kirjutatud erinevaid aastaarve, kuupäevi ja nimesid.

"Ma tahan neid tagasi ülejärgmiseks tunniks, teie nimed peale kirjutatud. Kui te jääte hätta, siis saate veel korra minu käest abi küsida ja ma aitan teid hea meelega." Seletab ta kergel häälel,   kõndides samal ajal läbi terve klassi.

Silmitsen lehte lähemalt. Pagan, küll on palju arve. Ja kes kõik need inimesed on?

Adolf Hitler...

Oh, seda ma tean.

Ma olen päris kindel, et olen kohanud ta poega.

Vaatan selja taha, klassi viimaste pinkide suunas, kus istub heleda juuksepahmakaga poiss.

Justkui tajudes, et keegi teda jälgib, tõstab ta oma pilgu. Meie silmad kohtuvad, tema ilmekad rohelised ja minu igavad pruunid ning kuigi meie vahel on mitu meetrit maad, on mul tunne nagu oleks ta mind just löönud.
Tema nägu ütleb mulle täpselt, mida ta minust mõtleb ja mida ta minuga teeks, kui mind kätte saaks.

Ma keeran ümber ja ohkan peaaegu õnnelikult, kui samal ajal tundi lõpetav kell kõlab. Aega viitmata raban oma asjad ning torman klassist välja nagu oleks surm ise mul kannul.

Ma suundun kohe teisele korrusele, sest just seal toimub minu järgmine tund, kuid koridoris ootamise asemel sisenen hoopiski tualetti. Mu süda peksleb ikka veel äsjakogetud hirmust ning põgenemisest ja sulgenud end kindlalt kabiini, toon kuuldavale värisevad hingetõmbed. Põlved äkki seismiseks liiga nõrgad, istun potikaanele ja tõmban need enda kõhu vastu, kallistan neid.

Sinuga on kõik korras. Hinga sisse...hinga välja.

Uks avaneb ja sulgub. Kuulen kellegi samme, ma pole siin enam üksi.