Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXXIX Peatükk

ALEX

Neljapäeval olen ma teel järve äärde, et vastu võtta ehitusmaterjal, mille tellisin.

Päev on olnud pikk ja ma olen surmväsinud kõikidest nendest viimaste kuude asjaajamistest, kuid põnevus on see, mis mind töös hoiab. Lõpuks ometi saan ma asuda projekti kallale, mida olen juba aastaid ette valmistanud.

Silmitsen paberikausta oma auto kõrvalistmel ning rahulolev naeratus venib mu huulile.

Minu enda projekteeritud maja.

Ma ei suuda uskuda, et see päriselt teoks saab.

Kurat, kuidas see oli väärt kõiki neid magamata öid, frustratsiooni, kaklemist isaga ja karjumist kõikide nende ametnike peale, kes enda arvates nii targad olid.

Ma tõestasin neile kõigile, et tean, mida teen ja see on hea tunne. Ma ei kahelnud hetkekski, et saan sellega hakkama, aga ma ei arvanud, et see võtab nii paganama kaua aega.

Aeg on ainus asi, mida mul pole raisata. See tiksub mul kuklas nagu pomm, tuletab meelde, mida minult röövida võib. Ma pole valmis.

Kojamehed pühivad pehmelt üle auto esiklaasi ning muusika salongis katkeb, andes märku sissetulevast kõnest.

"Hei, mees!" hüüab helistaja niipea, kui mu telefon autoga ühendab. "Kas oled oma kola kätte saanud?"

"See pole kola, lollpea. Aga vastus su küsimusele on eitav, olen teel."

"Noh, mis ühele kola, on teisele varandus," lõõbib mu parim sõber.

"Mhmh...ja mõni inimene on aare, mille tahaks maha matta," vastan ja teenin sellega kutilt valju naerupahvaka.

"Mis tahtsid muidu?" küsin poisilt, olles peatunud punase tule taga.

"Ma tahtsin küsida, kas vajad äkki abi, aga kuna sa oled munn, siis ma ei hakkagi midagi pakkuma."

Nüüd on minu kord naerda.

"Aitäh, aga ma usun, et saan hakkama."

"Tore, ega ma ei viitsinudki sellise ilmaga rassida, eriti veel tolles mudamülkas."

"Mhmh," mõmisen vaid, teades juba, et ta on tegelikult sinnapoole teel või kohe liikumas. Ma tunnen seda poissi nagu oma käeselga.

Punane tuli vahetub rohelise vastu ning ma liigun kohalt, järgnedes enda ees sõitvatele autodele ja jälgides tahavaatepeeglist tagumisi. Tipptund on küll möödas, aga liiklus on minu meelehärmiks jätkuvalt liiga tihe ja närviline. Õnneks pole enam pikalt linnatänavaid jäänud ning saan peagi maanteele suunduda ja kiiruse üles võtta.

Ma ei saa aga kümmet meetritki sõita, kui konkreetne isik kõrval kõnniteel minu tähelepanu püüab. Lasen jala gaasilt maha ning aeglustan pisut juurdegi, et kindel olla ega ma teda ette ei kujuta. Sõidan temast mööda ja veendun, et see on kohe kindlasti minu õe sõber.

"Oled seal veel?"

"Jep," vastan autot tee äärde parkides ja peatudes. "Kuuled, River, ma pean praegu lõpetama."

Ma peaksin hoopiski edasi sõitma, aga mu ratsionalistlik aju ja lollakas süda ei jõua omavahel kokkuleppele.

"Mis juhtus? Politsei pidas sind jälle kiiruse ületamise eest kinni?" oletab ta ja ma turtsatan.