Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LX Peatükk

Suure tõenäosusega sellel nädalal enam järgmist osa ei ilmu, kuna see üks osa on põhimõtteliselt kaks osa pikk ja kurnas mind ära. 😂😂😂

Teie aga nautige seda ja ilusaid ilmasid väljas samuti. Varsti läheb taas külmaks...ups...😅😅 kas ma rikkusin teie tuju ära?

TESSA

Laupäeval kraamin ma parajasti puhtalt isiklikust igavusest enda tuba, kui mu telefon laual laulma hakkab ja mind segab.

Lükkan käeseljaga üle näo, et kõrvaldada silmadesse tükkinud tülikad juuksed, mis sahmimisega patsist valla on pääsenud, enne kui seadme järele haaran. 

Vaatamata, kes mulle helistab, võtan kõne vastu. Tean juba, kes see on. Ta pole mulle täna helistanud. Pealegi, peale minu vanemate on ta ainus, kellel mu number on. 

"Tšau Beth!" tervitan teda.

"Hei, Tess. Mis teed?" Mis ma ütlesin?

Muigan.

"Räägin sinuga?"

Tema häälest on kuulda, kuidas ta kulmu kortsutab.

"Sa tegid sama eile ka," märgib ta tõsiselt.

"Ma tean," nõustun, lisades tüdinud toonil. "Sa helistasid mulle eile samuti."

Hetkeks on vaikus, siis kostub torust turtsatus.

"Lollakas," sõnab Beth itsitades, hakkan temaga koos naerma.

Üks omadus, mida tüdruku juures jumaldan on tema katkematu positiivsus. Vaatamata raskustele oma elus, pole ta kaotanud võimet naljatleda, naerda ja seda on innustav näha. 

See annab lootust.

"Hästi-hästi," hingan. "Tegelikult, hetk enne sinu kõne, koristasin."

"Oh," tuleb seepeale. "Su emal on jälle "see aeg kuust"? Ma arvasin, et sinna on veel vähemalt nädal aega."

Naeran, kui ta viitab mu ema kraamimishullusele kui igakuisele menstruatsioonitsüklile — olen aus, see tõesti meenutab seda. Ainsa vahega, et see ei vii masendusse ega pane veritsema mitte teda, vaid meid, tema pere.

"Sinna ongi, mul oli lihtsalt igav," selgitan.

"Või…sa muutud temaks. Ega käbi kännust kaugele kuku," teatab ta lõbustatult.

"Ära hirmuta."

Naerame taas ja kui naer on vaibunud, ta küsib. "Kui sul on igav, siis tahad äkki hoopis meiega tulla?"

Löön kulmu kortsu.

"Kelle teiega?" pärin aeglaselt. "Ja kuhu?"

"Minu ja Alexiga. Ta viib mu järve äärde."

"Ma ei tea," venitan sügavalt kõheldes. Mulle meeldiks taas järve äärde minna, aga ma ei taha end suruda õe ja venna vahele. Võib-olla Alex tahab sinna ainult Bethiga minna.

"Tessa, palun tule," anub ta. "Alex oli nõus mind kaasa võtma, aga ainult siis, kui jään sinna kuniks ta töötab. Ta ei saa mind vahepeal tagasi tuua.  Ma tõesti tahan näha, mida ta seal teinud on, aga ma tean, et mul hakkab igav, kui pean seal üksi passima."

"Siis võta endaga raamat ühes või midagi," soovitan.

"Tessa-aaa," vingub tüdruk. Ta on nii kangekaelne.

Ohkan.

"Beth, ma ei taha olla ülearune," proovin uuesti talle mõistust pähe panna. 

"Sa polegi. Tessa, Alexil pole midagi selle vastu, kui sa kaasa tuled. Päriselt, ma juba küsisin temalt ja ta oli nõus."