Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXV Peatükk

ALEX

"Tess, mida sa siin teed?" hõõrun oma silmi, kinnitades endale, et ma ei kujuta teda ette. Ma praktiliselt alles pool tundi tagasi uinusin, võin sama hästi ka und näha.

Siiski…

Ta on nii reaalne kui võimalik. Seisab pimedas mu magamistoa terassile viiva ukse taga, kell neli hommikul. Ainus valgus, mis talle peale paistab, tuleb minu tagant ja kuigi seda pole palju, näen tüdrukut piisavalt, saamaks aru, et midagi on temaga väga-väga valesti.

Kortsutan kulmu, märgates pisaraid tema puhtal näol helkimas, paistetust silmade ümber.

Ta nutab ja on seda teinud ilmselt juba mõnda aega.

Võtan ettevaatlikult tema randmest, tõmban ta tuppa. Tema nahk on külm ja vaadates, mis tal seljas on, ma ei imesta sugugi. Ta väriseb kokkupuutel ja üritab kätt tagasi tõmmata, kuid ma hoian teda kindlalt.

Soov tüdrukut enda kehaga soojendada tõstab minus pead, kuid mu mõistus keelab seda teha. Ta ei salli, kui teda puudutatakse ja ma tean, et juba praegu ületan ma oma piire. Pealegi ta paistab niigi endast väljas, ma ei taha teda rohkem traumeerida.

"Tess, mis juhtus? Miks sa nutad?" küsin temalt tasaselt, uurin tema nägu.

Vaatamata pisaratele põskedel ja segamini juustest, näeb ta ikka välja nagu ilus kaos mu ukselävel. Ta pole kunagi olnud kole tüdruk, isegi mitte siis, kui üritab ühena paista. Tema naturaalsus on see, mis ta esile tõstab ja ma ei mõista, miks ta seda nii meeleheitlikult peita tahab. See ei õnnestu tal niikuinii.

Tema roosade huulte vahelt libiseb lühike nuuksatus, mille järel ta, justkui tahtes varjata järgnevaid, sulgeb kätega oma suu. Ma ikka kuulen teda ja ma ei talu neid katkiseid hääli, mis ta teeb.

Persse, mis toimub?

Jälgin rusikasse surutud kätega, kuidas väike keha mu ees vappub kontrollimatult ja pisarad raskelt nutva tütarlapse silmadest kukuvad kiiremini. Ta näib liiga kadunud ja katkine ning mulle tundub, et ta isegi ei tea enam, kus viibib või et mina olen temaga. Mis iganes see temaga toimub, on ta täielikult enda alla matnud.

Ah, kuradile!

Suutmata teda enam sellisena vaadata ja mitte midagi teha, astun tüdrukule lähemale, nii et meie kehad puutuvad kokku. Panen käed talle ümber. Tõmban ta tugevalt enda rinnale ja olen tunnistajaks südantlõhestavale hetkele, mil ta minu käte vahel täielikult koost laguneb. Hoian teda, mu sõrmed kaevumas sügavamale tema õhukese, niiske särgi sisse ja minu süda peksab kõvemini, ainult kuulates teda.

Mu kõri muutub tihkeks ja neelamine muutub ühtäkki raskeks. Fakk, mis temaga juhtus?

Ta nuuksub, hingab murdunult ja katkendlikult mu käte sees, tema enda käed nüüd samuti minust kinni hoidmas nagu vajaks ta hädasti midagi, mille külge end ankurdada. Ta on meeleheitel, täiesti õnnetu ja see on tohutult häiriv, et ma ei tea, miks ta selline on või kuidas teda aidata.

Lihtsalt tema kallistamisest ei paista abi olevat. Kurat võtaks! Kui üldse, siis nutab ta seetõttu hoopis rohkem.

Võtan ühe käe tema ümbert ja asetan talle õlale, masseerin seda. Mul pole õrna aimugi, mida teen, aga ma proovin mida iganes, et ta vaid lõpetaks. Langetan pea, ignoreerides kerget valu pinge tõttu oma kaelas, kuna ta on nii lühike võrreldes minuga.