Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXIX Peatükk

TESSA

Järgnevad kaks nädalat kujunevad tavapärasest rahulikumaks, kuid siiski kummaliseks, arvestades asjaolu, et mina ja Alex teineteisega vaevu räägime.

Vaatamata vaikusele, korjab kutt mind pea iga õhtu auto peale ja viib järve äärde, kus töötame sinna kerkiva maja kallal üpris hiliste tundideni.

Esimestel päevadel olen ma tema peale tige. Ta lihtsalt käskis mul esmaspäeval peale tunde kell kuus valmis olla, öeldes ei midagi muud, kui et tuleb mulle järele.

Ma arvasin, et ta tahab selgeks rääkida, mis pühapäeval selgusetuks jäi, olin peas juba valmiski mõelnud, mida talle ütlen. Aga nagu pühapäeval ja kooliski, püsib poiss jätkuvalt suurema aja õhtust vait ning kasutab minuga suhtlemisel vaid üksikuid sõnu. Neidki pigem käskivas vormis. 

Neljapäevaks on mullel enam-vähem kohale jõudnud, et ta ei kavatsegi juhtunut mainida ja ma rahunen pisut. Olen leppimas mõttega, et ju see minu tema juurde ilmumine ikkagi polnud nii suur probleem tema jaoks nagu mina seda endale ette kujutasin. Võib-olla ta ei arvanudki juhtunust midagi ja miks pidanukski? Ma ilmselgelt polnud ju esimene tüdruk tema toas või tema voodis.

Aga siis hakkab minus pead tõstma hoopis teistsugune pahameel ja frustratsioon. Selline, mis paneb mind poissi salamisi inimeste seast üles otsima, teda vaatama, mõtlema, miks on ta nii eemalolev ja külm. Ma pole pime. Ma saan aru väga hästi, et ta on selline ainult siis, kui mina lähedal olen. Ma näen teda mitmel korral oma sõpradega naermas ja rääkimas nagu poleks tal viga absoluutselt midagi, kuid niipea kui mina saabun, kogu tema olek muutub nagu oleks ta ennast välja lülitanud. Ma isegi proovin temaga mõnel korral vestlust alustada, aga saades aru, kui vähe huvitatud ta sellest on, annan ka mina alla. 

Teise nädala alguseks olen ma otsustanud vastata talle sama suhtumisega.

Mulle meeldib järve äärde minna ja teha misiganes töid poiss mulle annab, sest sealt saadud väsimus laseb mul magada nagu beebi. Aga ma ei küsi temalt enam midagi, ainult kuulan, mis ta ütleb, noogutan ja tegutsen. Mingis mõttes on meil teise nädala kolmapäevaks välja kujunenud justkui oma keel, kus me saame sõnadetagi aru, mida teine tahab või vajab.

Ma oskan käsitleda juba enamus tööriistu, mida ta mind kasutama on usaldanud ja tunnen end kindlalt maja peal toimetades ning endale ise tegevuse otsimine ei valmista mulle samuti probleemi. Eelistan toimetada temast kaugemal, sest, olgugi et olen otsustanud temaga mitte suhelda, on tema lähedus piisav, et mu kätesse tekiks ärevust tekitav värin ja pähe sumisev segadus, mis ei lase mul selgelt tegutseda. Olen juba paar korda seetõttu asju maha pillanud, midagi valesti teinud, isegi rumalalt komistanud ja teeninud sellega poisilt kulmukortsutusi ning pearaputusi, mis on pannud mind kohutavalt tahtma teda millegagi visata. 

Nõuab tohutut pingutust ja enesekontrolli,, et ma seda ei teeks, aga kuidagi saan ma hakkama. Enamus kordadel ma lihtsalt kõnnin minema ja rahunen purdel jalgu kõigutades. Olen mingis mõttes enda üle isegi uhke, sest olime me ju temaga tavaliselt sellistes situatsioonides alati tülli keeranud ja kõvasti ning valjult üksteise peale karjunud.

Mõnikord ma aga nutan vaikselt, kui vee ääres olen, sest ma lihtsalt ei mõista, mis toimub ja nii mõnelgi korral olen ma tahtnud ära minna, aga mingil põhjusel ei lähe.

Täna on taas üks sellistest kordadest. On järjekordne reede ja ma olen väsinud ning vihane. Koolinädal oli raskem kui tavaliselt, sest lähenemas on talvevaheaeg ning kõik õpetajad on justkui üheskoos otsustanud meid veel enne seda surnuks kurnata. Meil on olnud mitu testi ja mitu on tuleval nädalal ees, lisaks mahukad rühmatööd, mis on vaja lõpetada ja nendega kaasnevad esitlused, pluss muud kodutööd—tahan lihtsalt, et see kõik juba möödas oleks, sest kogu see stress ja pingutus hakkab mulle ajudele.