TESSA
Jõllitan heledapäist turris kiharatega kuradipoega mustas surmatõllas enda kõrval ja jätkan kõndimist.
"Ma ütlesin, roni sisse, Tessa," kordab ta karmilt.
Ignoreerin teda. Kes ta on, et nõnda kohale ilmub ja mind kamandama kukub?
Ennasttäis nartsissist. Vot see ta on! Mingu ravigu ennast kuskil.
"Ära sunni mind välja tulema," hoiatab ta, tõmmates minu huultele uskumatu turtsatuse. Nagu mina oleks võimeline teda kunagi üldse millekski sundima.
Kiirendan sammu, omamata vähimatki kavatsust talle kuuletuda.
Oleksin pidanud hoopiski bussiga minema.
Auto mu kõrval kiirendab ja ma hingan õnnelikult, lootuses et ta päriselt minema sõidab. Mu õnn jääb aga üürikeseks, sest ta mitte ei sõida minema, vaid hoopis pisut maad edasi, keerab masina teeäärde ning tuleb sealt välja nagu ähvardas, et teeb.
Tema sammud on pikad ja rutakad, kui minu poole tormab, nägu klaasistunud ja rahulolematu. Kaugele näha, et ta on marus. Minu peale. Samas ta on seda praktiliselt kogu aeg, nii et see ei tule mulle küll üllatusena.
Proovin tagasi minna, tema eest ära joosta. Proovimiseks see ainult jääbki, sest saan vaevu ümber keerata, kui ta juba mu randmest kinni haarab.
Nõme kurejalg.
"Sa tõesti oskad mu kannatuse proovile panna, Tessa," uriseb ta mulle madalalt kõrva, tirides mind enda poole, endaga kaasa.
Värin täidab mu ihu, kui tunnen tema pikka ja hästiehitatud keha enda vastu surumas, krigistan hambaid.
Mina panen tema kannatuse proovile? On tal üldse kunagi mingisugustki kannatust olnud?
Hakkan talle vastu. Tema puudutus minul on liiga...liiga...
...ughh...
...ma ei tea isegi täpselt, milline see on, aga igatahes on see liig ja see ei meeldi mulle.
"Lase mind lahti!" kriiskan ning tõmban kätt, eesmärgiga end vabastada.
Ta mähib oma karedad sõrmed mulle kindlamalt ümber ja surub mu jõuga autosse. Rebides koti minu käest, viskab ta selle auto kõrvale. Ta käsitleb isegi mu asju nagu prügi. Lollakas.
Ta üritab minu turvavööd kinni panna, nõjatudes mulle ebamugavalt lähedale. Tunnen tema sooja hingeõhku oma näol ja omalaadset lõhna ninas. Kananahk tõuseb mu ihule ning süda hakkab valjult lööma.
Asetan peopesad tema peale nii diskreetselt kui võimalik ning lükkan teda. "Ma saan ise ka selle kuradi vöö peale, igavene pervert. Ära käpi mind!"
Ta katkestab oma tegevuse, vahib mulle otsa. Tema silmade värv on nii roheline ja värske, et see paneks ilmselt igal veganil suumahlad jooksma.
Õnneks mina pole vegan, kuid kahjuks ei jäta need ka mind päris külmaks.
Ei saa väita, et need pole midagi erilist, sest need pole sugugi tavalised. Nagu tema lõhnaski, on ka tema silmades mingi omapära, võlu. Maagilisus. Sa lihtsalt jääd neid vahtima, tahad või ei taha. Eriti veel, kui ta annab sulle võimaluse teha seda nii lähedalt nagu mul praegu.
YOU ARE READING
Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)
Teen FictionTessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii? Vihkamisest saab sõpr...
