Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XVII Peatükk

@LauraElisabethKtt

TESSA

Kui isaga tagasi koju jõuame, on emal õhtusöök juba ahjus ning ta teatab, et süüa saab umbes veerand tunni pärast kui mitte varem. Käin seda kuuldes kiirelt ära toas ning viskan toodud raamatu voodile oma aega ootama. Kasutan ühtlasi ka tualetti ning vannun, kui käsi pestes pilgu peeglisse viskan.

Kurat!

Ma unustasin prillid.

Oigan endamisi.

Miks ema ega Steven mulle ei öelnud?

Pööritan silmi. Loota, et mu vanemad nende puudumist märkaksid, on küll rumal. Nad ei saa siiani isegi aru, miks ma neid üldse kannan. Samuti olen ma veendunud, et mu ema vihkab päevi, mil need asjad mu silmade ees on, sama palju kui ta vihkab minu uut riietumisstiili.

Õnneks pole ta valjuhäälselt oma arvamust avaldanud, kuid isegi kui ta seda teeks, ei muudaks ma midagi.

See on minu elu. Need on minu otsused.

Panen vee kinni ja kuivatan käed. Lähen magamistuppa, heidan seljast dressika ning naasen alumisele korrusele.

Kui ma söögituppa jõuan, on laud poolenisti kaetud ja kõik pereliikmed tegelevad selle lõpetamisega. Liitun nendega ning lähen toon köögist noad ja kahvlid, mille puudumist märkasin. Avan sahtli ja korjan vajaliku arvu söögiriistu pihku. Olen naasmas, kui mulle meenub, et laual polnud ka salvrätikuid. Teades ema, käseb ta need nii või naa välja tuua, seega aja kokkuhoiu mõttes, pööran tagasi ning olemata päris kindel, kus need täpselt asuvad, asun kappe avama ja otsima. Ma ei leia neid ülemistelt riiulitelt ning liigun alumiste sahtlite kallale. Kui ema vaid lubaks mul köögis rohkem toimetada, teaksin ma praegu täpselt, kuhu vaatama peaksin.

Tõmban lahti järjekordse sahtli ning olen seda sulgemas, kui mu pilk jääb pidama sealsete paberite vahelt välja paistvale ümbrikule. Kortsutan kulmu, kui osaliselt nähtav tempel selle peal mulle tuttavaks osutub. Ma lükkan pabereid rohkem kõrvale, veendumaks, et ma ei kujuta seda endale vaid ette.

Huntsbury Hills.

Ma loen ja mu sisemus väriseb. See nimi üksi tekitab minus kohutavaid tundeid.

Ma arvasin, et ei kuule sellest enam mitte kunagi mitte midagi, sest see on osa minu elust, mida nii meeleheitlikult unustada püüan.

Miks saame me sealt kirju?

"Tessa, kas sa tood kahvid ja noad?" ema hüüab, ehmatades mind. Ma tõmban käe tagasi nagu oleks ma äkki kõrvetada saanud.

Käsi südamel, palun endal rahuneda.

See on kõigest tükk paberit.

"Tessa," hüüab ema uuesti, olemata saanud minult vastust.

Tõmban hinge. Vastan talle.

"Jah. Ma otsin salvrätikuid."

"Need on pliidi all olevas sahtlis," juhendab ta.