Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXII Peatükk

TESSA

Nagu kaitseinglid oleks meiega autokatusel kaasa sõitnud, jõuame me tüdrukutega turvaliselt kohvikusse, kus müüakse nii palju erinevaid jäätiseid, et võtab silme eest kirjuks. Pean tunnistama, saan nüüd aru, miks Kaleigh siia tuleku pärast nii elevile läks nagu mõistan ka tema norutamist, kui õhus oli võimalus, et seda ei juhtu. 

Ma söön enda teist jäätist ning mõtlen juba kolmandalegi, kui tool mu kõrvalt välja tõmmatakse ja sügav hääl ütleb.

"Tere, nukunägu. Ma poleks eladeski osanud loota, et kohtun sinuga nii magusas kohas."

Tõmban keele tagasi suhu ja vajutan huuled kokku, enne kui pead keeran.

"Kuidas palun?" kirtsutan kuuldu peale nina, eriti veel tundes ära poisi, kes kutsumata minu kõrvale on istunud.

"Su silmad on pruunid nagu šokolaadijäätis. Ma jumaldan šokolaadijäätist," laseb ta unistavalt edasi, tegemata välja minu põrnitsusest tema suunal.

Üle laua kostub itsitusi ning ma viskan pahase pilgu oma ilmselgelt lõbustatud sõbrannale ja lapseohtu tütarlapsele tema kõrval. Nad manavad tõsised näod ette, kuid ma näen, kuidas nad tagasi ilmunud muigeid jäätisetopside taha varjavad.

Pööran pilgu poisile. 

"Vabandust, aga kas sa kaotasid midagi?"

"Jah," hingab ta ning silmitsedes mind, muigab. "Oma südame."

Beth ja Kaleigh itsitavad uuesti.

Jeesus Kristus! Kas see poiss on pea peale kukkunud?

"Kindel, et see oli su süda? Pigem tundub, et oled kaotanud paar kruvi," vastan ükskõikselt, mitte muretsedes, et kõlan ebaviisakalt. Tema oli ebaviisakas esimesena, istudes meie lauda ja rääkides minuga nii nagu rääkis. 

Kes ta üldse selline on?

Ta kõkutab vaikselt naerda ning raputab pead.

"Ära ole nii pahur, nukuke."

Krigistan hambaid. See kutt tõesti paneb mu kannatuse proovile. 

"Ma pole sulle mingi nukuke, oled sa kuradima kurt või mis su paganama probleem on?!" nähvan talle, olles nüüd tõsiselt häiritud ja ärritunud tema kohalolust. Tõusen toolilt. Kui tema ei lahku, teen seda ise. Tema seltskond annab mulle värinad.

Niipea, kui ma end ümber keeran ja minema tahan tormata, põrkan ma peaga vastu kedagi. Tore! 

Kaks sooja, tugevat kätt võtavad minu käsivartest ning tasakaalustavad mind.

"Kas siin on mingi probleem?" küsib poiss seejärel mind lahkuma sundinud isikult tihkel häälel, võttes jäätise koonuse mu sõrmede vahelt ja tõmmates mind rohkem enda vastu. Nagu ma vajaks tema kaitset.

Tunnen ninas tuttavat lõhna ja see rahustab mu ärritunud südant. Sulgen silmad, lasen sel endasse imbuda. Mu keha väriseb.

"Ei ole mingit probleemi. Lihtsalt sõbralik vestlus." Võõra noormehe vastus on enesekindel ja julge, kui ta samuti tõuseb.

"Ei paista just sõbraliku vestlusena," Alex ütleb mitte uskudes. Kujutan ette, kuidas ta oma vastast jäiselt jälgib. Ta alati vaatab inimestele otse silma, mõjudes hirmutavalt, mina pigem väldin selle tegemist, sest kardan neid.

Ta kummardub mulle lähemale ning mu põlved ähvardavad alt vedada, kui tema kuum hingeõhk minu kõrvalestale puhub.

"Kõik korras?" sosistab ta mulle nii vaikselt, et kui ma ei seisaks temaga rinnakuti koos, arvaks ma, et kujutan endale ette teda rääkimas. Tõsi on aga, et ma tunnen teda rääkimas. Tunnen ehk liigagi palju.