Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
Ops! Esta imagem não segue nossas diretrizes de conteúdo. Para continuar a publicação, tente removê-la ou carregar outra.
TESSA
Trentoni Keskkool.
Parim kool piirkonnas, kus õppeprogrammid on mitmekesised, võimalused suurepärased ja kaaslased inspireerivad ning motiveerivad.
Mühatan, meenutades brošüüri, mille mu ema mulle enne siia linna kolimist andis, mille sisu mulle suures jaos pähe on kulunud ja mis mul siiani lauasahtlis seisab.
See koht pole kaugeltki tore ja ainus, milleks siinsed senikohatud kaaslased mind motiveerivad, on siit lahkumiseks ja enam mitte kunagi naasmiseks.
"Tere," tervitab mind ruumi sisenedes soliidses eas heledate juustega naine, kes ma eeldan, on minu matemaatikaõpetaja. "Sina oledki vist see uus õpilane?" Ta naeratab lahkelt. "Me ootasime sind."
"Tere. Vabandust hilinemise pärast, ma eksisin ära." Valetan.
"Pole midagi, sa oled nüüd siin."
Jah, just. Märgin mõttes sarkastiliselt.
"Mina olen proua Paige Jackson ja mul on hea meel, et sa meiega liitusid," jätkab ta naeratamist ja tema positiivsus rahustab mind pisut. Naeratan talle kohmetult vastu.
"Aitäh. Mina olen Tessa."
Keegi turtsatab, aga ma teesklen, et ei kuulnud seda.
"Kas sul on õppevahendid kaasas või pead veel raamatukogust midagi saama?" uurib ta.
"Mul on kõik olemas, aitäh veelkord."
Järjekordne turtsatus.
"Mul on kõik olemas, aitäh veelkord," matkib keegi poiss mu öeldut ja ta teeb seda äärmiselt nõmeda häälega. Milline idioot.
"Stiilitunnetust sul küll napib," lisab ta järgmiseks ja isegi kui ma proovin klassi ees seista nagu poleks ma solvavat märkust kuulnud, muutub see võimatuks, kui kogu klass tema sõnade peale naerma purskab.
"Alex, lõpeta!" kurjustab õpetaja, kuid ma tean, et see palve küll poissi korrale ei kutsu. Ta on ilmselgelt lihtsalt järjekordne mölakas siin koolis. Kenad inimesed tõesti.
"Eira teda, Tessa," julgustab õpetaja ning paneb oma käe mu seljale. Kontakt paneb mind tarduma. Hinga!
Ta annab mulle väikese tõuke.
"Ole hea ja mine võta klassi lõpus istet, Tessa. Seal on sulle vaba koht. Alex ei kiusa sind enam," lubab ta ning põrnitseb kedagi suunas, kuhu mind saatis.
Liigun ettevaatlikult ning hoian pilgu madalal. Kuulen sosinaid ja naerukihinaid, sunnin end neid ignoreerima. Keskendun hoopiski oma hingamisele, sest see hoiab mind koos.
Leian lõpuks klassi lõpust tühja koha nagu õpetaja lubanud oli. Tänan jumalat, et vähemalt pingid on siin eraldi ja ma ei pea kellegi kõrval istuma. Kergendustunne aga ei kesta kaua, sest niipea kui ma peatun, koti õlalt libistan ja istet kavatsen võtta, lööb keegi mu tooli nii, et see valju pauguga vastu lauda põrkab. Jõuan veel viimasel hetkel jala eest tõmmata, muidu oleks see kindlasti mind riivanud ja vigastanud.
Mida kuradit?!
"Oled sa segane?! Ma oleksin võinud viga saada." Karjatan ja vaatan isiku suunas, kes seda tegi. Tahan talle veel paar head sõna nähvata, kuid kõik sõnad surevad mu huulil, kui näen, kellega tegu.
Tema rohelised silmad on sama külmad ja ähvardavad kui seal koridoris, kuhu ta minust põlvitama jäi, suu rahuleolematu ja lõug kange. Me vahime teineteist, tundub justkui terve igaviku ja iga mööduva sekundiga kardan ma rohkem. Ta on nii vihane, et minust oleks rumal loota sama teo mitte kordumist, kui istuda kavatsen. See tüüp ju lausa januneb kättemaksu järele.
"Mis seal toimub?" hüüab õpetaja ning tema ja minu silmside katkeb. Tunnen taas õhku oma kopsudesse jõudmas.
"Midagi siin ei toimu," vastab rohesilme Saatan veel enne kui ise midagi öelda suudan. "Tessa ilmselt ei näinud, kuhu minna tahtis. Seda juhtub temaga."
Ma põrnitsen teda. Ta on sitapea. Ta vangutab pead, hoiatades mind. Provotseerides mind.
"On sinuga kõik hästi, Tessa?"
Tahan öelda, et ei ole, aga tundub nagu oleks rohelisest nüüd saanud ka minu krüptoniit. See halvab mind, teeb jõuetuks. Teeb mind just selliseks nagu tema mind tahab, et oleksin.
Ma noogutan. Tema muigab võidukalt.
"Tessa?"
Mõistan siis, et minu noogutamist pole ju kuulda.
"Jah," vastan veidi hingetult. "Kõik on korras."
Hetk valitseb vaikus ja seejärel naine teatab kurku puhtaks köhatades, et tund jätkub kohe kui mina olen lõpuks maha istunud. Õnneks ta jälgib mind senikaua kui olen seda teinud ning olen selle eest isegi tänulik. Vähemalt ei lööda tooli mu alt jälle minema. Sügavalt hingates ja keha ikka veel valves, otsin välja raamatu, konspekti ning pastaka, asetan need kõik ilusti lauale. Saan juhised, mis lehekülje raamatust avama pean ning õpetaja hakkab rääkima aritmeetilistest jadadest. Oigan. Need minu tänasest päevast veel puudusid.
Ülejäänud tund möödub suuremate vahejuhtumiteta, välja arvatud üksikud toksatused, mühatused ja mõnitavad naeruhood enamjaolt minu selja tagant, kui pean mulle esitatud küsimustele vastama. Veendun taaskord, et matemaatika ikka üldse pole minu aine, sest ajaks, mil kell tunnist välja heliseb, on minu ainus täna omandatud aritmeetiline oskus, kuidas lugeda kahekümneni nii, et pastakas mu käes ei lõpetaks kellegi silmade vahel.
