Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXXI Peatükk

TESSA

Esmaspäeval valitseb koolis pingeline meeleolu, kui mitte öelda oodatult vastik.

Hommikul saabudes, ja oma kapi juures toimetades, kuulen, kuidas mõned kaasõpilased omavahel taktitult arutavad, kas Beth tuleb kooli või mitte ja millise näoga ta küll ringi käib. Nad räägivad temast nii kohutavalt mõnitavalt, nii ebaviisakalt pisendavalt ja süüdistavalt, et ma tahaks neile kõrvakiilu anda.

Uskumatu, et neil ikka pole küllalt, peale kõike, mis juhtus.

Nad tõepoolest on raisakotkad.

Ma tean, et tüdruk tuleb, seega korjan oma asjad kotti, löön kapiukse valju pauguga kinni ja neist möödudes viskan neile tülgastunud pilgu. Nad vahivad mind nagu segast. Turtsatan pearaputusega. Lollakad inimesed!

Lähen välja oma sõpra ootama, istudes kivist trepil, mis hommikupäikese käes alles soojeneb ja kuulan kõrvaklappidest muusikat, et aega surnuks lüüa.

Lõpuks, kui ta ühes oma vennaga saabub ja ma neid enda poole kõndimas jälgin, tahan ma samaaegselt nii jääda kui ka põgeneda. Jääda Bethi pärast, sest ma tahan teda toetada, tema jaoks olemas olla, eriti teades teiste suhtumist temasse, ja põgeneda, kuna Alexi kivistunud nägu, külmad aventuriinitooni silmad ning ähvardav kehahoiak tekitavad minus hoopiski vastupidiseid soove. Ta näeb välja nagu kavatseks ta täna päriselt kellegi ära tappa ja see võin samahästi olla ka mina. Arvestades, kui "hästi" me laupäeval läbi saime. Olles neist vaid mõne meetri kaugusel, löön ma selja sirgu ning valmistun tulevaks kokkupõrkeks. Nüüd on hilja minna, kuigi iga rakk mu kehas röögib, et ma jookseks, kaoks, peituks.

Hinga sisse, hinga välja.

"Hei, Tessa!" Beth tervitab mind, tema hääl kerge nagu hommikuudu, mis veab mu suule naeratuse. Me kallistame, nii on meil juba tavaks saanud.

"Hommikust," ütlen vastu, hoides teadlikult silmad poisil tema taga, kes meist mööda kõnnib. Täna on ta otsustanud mind eirata nagu näha. Eelistaksin, et ta teeks seda kogu aeg, kuid teades teda, on seda liiga palju palutud. Küll ta varsti mind jälle avastab ja oma auru minu peale välja laseb. Nüüd oleme mina ning Beth need, kes talle järgnevad, kumbki meist ei poeta sõnagi.

Koolimajas liitub praktiliselt kohe meiega Alexi sõber River ning veel üks poiss, kellega kohtusin laupäeval, aga kelle nime ma ei tea. Erinevalt Alexist näevad nemad meid Bethiga mõlemaid ning hõikavad meile kiired tervitused, millele me viisakalt vastame. Märkan, kuidas Riveri silmad Bethil peatuvad ning ta tüdrukut pikemalt vaatab. Õrn emotsioon välgatab tema kindlas pilgus, enne kui ta tähelepanu tagasi oma semudele pöörab ja nad tasastel häältel omavahel rääkima hakkavad. Kui ma Bethi silman, on tema põsed paar tooni punasemad kui enne, mida ma otsustan mitte kommenteerida, arvestades tüdruku niigi keerulist olukorda.

Ma imetlen teda, siiralt.

Vaatamata kõigele, on ta täna siin ja seisab oma hirmudele vastu, mitte ei nuta kodus ega haletse ennast. Ta on valinud kohese tegutsemise pikemaajalisele vindumisele ja see teeb ta minu silmis omamoodi kangelannaks, kuna mina olen otsustanud minna teist teed ja varjan end siiani. Meie lood on küll erinevad, kuid samas siiski nii sarnased, sest emotsioonid ja reaktsioonid ju ei muutu, kui sind on alandatud, kui sinu keha on vääralt koheldud vastu sinu tahtmist.

Seega...ma mõistan, mida ta läbi elab ja vaatan talle alt üles. Ta on palju tugevam kui mina eales olnud olen. Mina sulgusin endasse, matsin oma hirmud, valu ja viha sügavale enda kehasse ning põgenesin, tema võitleb enda eest. Mina olen argpüks, tema on vapper.