Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXI Peatükk

athenelayla Pühendan selle osa sulle, kuna sa tead, kes sa oled ja mida sa teinud oled. Ma armastan sind.

-Kats

《《《《《《《《《》》》》》》》》》》 

TESSA

Esiti silmi avades ei saa ma kohe sugugi aru, kus olen, mis juhtus või kuhu kadus poiss, kes mind alles hetk tagasi oma käte vahel hoidis, sest ühtäkki olen ma täiesti üksi.

Olen ärevil ja hirmul ning lasen pilgul üle toa käia, otsides teda.

Ma tean, et ta on siin. Ma ei kujutanud seda endale ette.

Ükskõik, kuidas või kuhu ma aga ei  vaataks, on tuba ikka tühi. Ja mina olen oma voodis, kuigi ma mäletan selgelt, et olime temaga põrandal. Ta hoidis mind seal ja, Issand, ta suudles mind!

Ma haaran padja, surun näo selle sisse ja röögin. Miks ta seda tegi? Miks?

Ta tegi jälle kõik hullemaks! Ta hävitab mind iga päevaga aina rohkem ja ma ei tea, kaua seda veel kannatada jaksan. Mul oli raske enne temaga kohtumist, nüüd aga on tänu temale kõik päevad mu elus kui lõputu luupainaja.

Kargan voodist püsti ja avan akna, et aromaatne mälestus siin viibinud koletisest minema ajada. Ahmin kopsud värsket õhku täis ning lükkan sõrmedega läbi juuste. Päike on madalal ja õhk on loojangule omaselt pisut jahe, mistõttu reageerib mu nahk sellele kohe. Mõnel muul õhtul oleksin ma akna kohe kinni pannud, aga täna on mul tõesti ükskõik. Ma isegi loodan, et muutun tuimaks, sest praegu tunnen ma kõike liiga palju.

Vean kihla, et see kõik oli tal ette plaanitud. Miks ta muidu end nii ootamatult mind koju tooma pakkus? Surun huuled vihaselt kokku. Ma teadsin kohe, et ta ei tee seda lahkusest. Litapoeg.

Mu silmad peatuvad kellal, mis kinnitab mulle kahtlusi, et aeg on tõepoolest hiline. Seejärel püüab mu tähelepanu miski minu laual, mida hoian tavaliselt täiesti tühjana. Kulmu kortsutades kõnnin selle juurde.

Näen paberit ja pastakat selle peal.

Tunnen uut raevulainet endast üle jooksmas.

Kas ta soris mu asjades?

Mu süda vemmeldab ja käed on rusikasse surutud. Mida ta veel tegi?

Nüüd ma isegi soovin, et ta välja ilmuks, sest ma lööksin teda. Nii kõvasti, et ta unustaks ära minu olemasolu.

"Tessa, kallis," kõlab koputus mu uksele. "Sa oled üleval?"

"Jah, ema," vastan karusemalt, kui ootasin ja vaatan, kuidas ta sisse astub.

"Kõik korras? Ma arvasin, et kuulsin karjumist." Ta uurib toas ringi ja silmitseb mind.

Kurat.

"Karjumist?" kordan ja raputan pead. "Võib-olla keegi väljast?" osutan enda selja taga avatud aknale.

Ema ohatab ja tormab siis minu juurde. "Miks sul aken lahti on?"

"Kõik on hästi, ema. Ma lihtsalt..."