Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XVIII Peatükk

TESSA

Järgmisel hetkel, kui silmad avan, leian end valge lae ja heledate seintega ruumist. Minu ümber on ärevakstegev vaikus ning õhus hõljuv lõhn meenutab kibedaid medikamente ja vängeid puhastusvahendeid. Liigutan aeglaselt pead ja pilgutan, kõik kohad mu kehas valutavad, isegi silmamunad, aga peavalu on kõige hullem ning see paneb mind oigama. Tõstan oma kätt ja puudutan otsmikku, surun hambad risti ja sisisen, kui kipitav valu mind nõelab. Mu sõrmeotste külge jääb midagi kergelt kleepuvat ning kui ma käe tagasi oma silmade ette toon, märkan ma punast. Veri. Kohkun ja lükkan end küünarnukkidele. Mida paganat?

"Rahulikult, Tess," madal hääl ütleb ja võõrad käed maanduvad mu õlgadel ning suruvad mind tagasi pikali. Tema soe hingeõhk riivab mu külma nahka, andes mulle jahmatavalt aimu, kui lähedal ta mulle on. Minu pea võib olla katki ja mõistus segane, aga selle hääle tunnen ma ära. Pole mingi ime, et see minu ihust värinad läbi saadab. Selle omanik on üks häirivamaid ja talumatumaid inimesi, keda eales kohanud olen. Miks ta siin on? Mida ta mulle tegi?

Mitte midagi mäletades, kuid halvimat oletades, lükkan poisi käed enda pealt järsult maha ja põrnitsen teda värskelt lahvatanud vihaga. "Ära näperda mind!"

Mind ajab marru, et ta mind puudutab, kui ma pole talle selleks lubagi andnud. Ma ei taha tema käsi enda kehale.

"Sa teed endale liiga, lõpeta!" Pole tema asi, mida mina endale teen. Tema suur ja tugev keha katab mu täielikult, mu süda täitub hirmuga. Ta hoiab mu käsi, üritab neid samuti maha suruda, kuid ma jätkan oma võitlust.

"Ma ütlesin, ära käperda mind!" Visklen oma kehaga nii kõvasti kui meie asendit arvestades võimalik, isegi voodi meie all ägiseb. Ma tõmban käsi, keeran ja pööran neid, et saaksin neist vabaks kasvõi ühe. Tema lõhn mu ninas ja tema keha soojus, mis läbi riiete mind kõrvetab, toovad mulle pisarad silma. Ma võtan ennast viimast korda kokku ja kogu jõuga, mis mul on, lükkan teda nii palju, et saan parema käe liikuma.

Väikese toa tühjadelt seintelt põrkub tagasi vali laks, kui mu peopesa äkitselt poisi põsega kohtub ning hetkeks saabub täielik vaikus. Me vahime teineteist nagu oleksime me mõlemad langenud mingisugusesse transsi või šokki. Tema hingamine muutub sügavamaks ja pilk, mis minul, tumeneb silmnähtavalt iga mööduva sekundiga. Süda mu rinnus hakkab veelgi kiiremini pekslema ja kätesse tekib värin, kui tunnen tema keharaskust rohkem enda peale vajumas.

Minu vasak käsi tema peos, madratsile surutud, parem meie ihude vahel vangis, teeb ta mind jälle relvituks. Ta jälgib mu nägu, mis on ilmselt nüüdseks kogu värvi kaotanud, samas kui tema on ennast väga hästi kokku võtnud ja peitnud kõik oma emotsioonid. Mu silmadesse valgub niiskus ning ma neelatan, et takistada pisaraid kukkumast. Kõige vastikum on minu jaoks teadmine, et ta on mulle nii lähedal ning näeb väga hästi, milline võim tal minu üle on. Ükskõik, mida ma ka ei teeks, kuidas ma ka ei üritaks tal end mitte mõjutada lasta, leiab see poiss iga kord ikkagi tee mu naha alla. Ta on nagu vesi, mis uuristab omale teed läbi mu pragude kuniks lõpuks mind üleni uputab.

"Ära enam mitte iialgi seda tee, Tess." Alex ütleb, minuga silmsidet katkestamata ning tema madalast häälest kõlav surmtõsine hoiatus saadab jääkülmad judinad üle mu selja.

Suutmata teda kauem vaadata, surun oma veekalkvel silmad kinni ja keeran pea kõrvale. Mu keha hakkab vappuma, alguses vaikselt, kuid siis aina tugevamalt, kui pisarad kiiremini mu põskedele voolavad. Ma tunnen end tema all nii räpasena, et tahaksin omaenda nahast välja pugeda ja selle ära põletada.

Mu hing jääb mulle kurku kinni ja keha kangestub, kui soojad, veidi karedad sõrmed mu nägu puudutavad. Need liiguvad aeglaselt ja kergelt, peaaegu nagu suled ning püüavad kinni ühe mu värsketest pisaratest. Ta hõõrub sellega mu nahka, teeb õrnu ringe ja kuivatab pöidlaga juurde tulevaid. Ma nuuksatan, mõistmata, miks ta seda mulle teeb. Mis sadistlikku rahuldust talle minu piinamine pakub?