Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
¡Ay! Esta imagen no sigue nuestras pautas de contenido. Para continuar la publicación, intente quitarla o subir otra.
TESSA
Järgmisel hommikul ärgates ei tunne ma peaaegu mitte midagi.
Välja arvatud omaenese silmade paistetust, kerget peavalu mööda kaelasooni üles ronimas ning kurgu kruusast kähedust.
Kõik tänu pisaratele, mida varajaste hommikutundideni nutsin ja mõtetele, mida mõtlesin.
Kardinaid akna eest tõugates, ründab mind valgus, liiga ere, liiga valus. Tunnen ahvatlust riided tagasi ette tõmmata ning pimeduses edasi konutada, ainult enne uinumist tehtud otsus sunnib mind päevale vastu astuma, tegutsema.
Käin vannitoas ja seejärel riietun. Seon juuksed pealaele kinni ning suundun alumisele korrusele.
Maja on minu õnneks vaikne ja tühi. Tõmban jalanõud kiirelt jalgade otsa, soovimata enne lahkumist riskida võimalusega kedagi oma pereliikmetest näha.
Tundes osalist kergendust välja jõudes, longin värava poole. Keeran tänaval paremale ja hakkan sörkima.
Alguspunkti naastes on maja ette taas pargitud ka ema auto, andes mulle teada, et kus iganes nad käisid, on kõik nüüd jälle tagasi.
Koridori astudes kuulen naist ja Stevenit köögis. Kohutavalt janune, keeldun nendega seal siiski kohtumast ja lähen otsejoones oma tuppa.
Käin pesemas ja kulutan sellele üpris palju aega, justkui alateadlikult venitades paratamatut.
Seisan näoga akna poole ja tühjal pilgul välja vahtides, hõõrun rätikuga märgi juukseid.
Mu telefon vibreerib taas. Alex pommitab mind kõnedega alates eilsest õhtust.
Ma ignoreerin teda jätkuvalt.
Ma kardan, et tema hääle kuulmine ajab mind nutma ja ma ei suuda talle rohkem valetada, et kõik on hästi, kui mina tean ja tema ilmselt aimab, et see pole tõde.
Ma niigi tunnen ennast kohutavalt, teades poisi tundeid minu vastu ja andes endale igati aru, et ma ei vasta tema ootustele. Ma ei saa olla see, keda ta vajab. See murrab mu südame. Ei — see ajab mu südame suisa pahaks.
Vabastan õhu oma kopsudest, kui telefon vaikib, kuid tean, et varsti algab kõik uuesti.
Pean talle mingi aeg saatma kasvõi sõnumi, et ta lõpetaks. Lükkan seda edasi nagu hambaarsti külastust, isegi kui tean, et võin sellega endale vaid rohkem probleeme tekitada.
Otsustan siiski, et tegelen pakilisema asjaga esimesena.
"Ma tahan isa numbrit," teatan emale kohe, kui olen naise üles leidnud.
Ta lõpetab hakkimise, pöörab ringi, vahib mind suu avali.
Tõmban mobiili taskust välja, asetan tema ette lauale, näidates et mul on tõsi taga.
