Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXXXVI Peatükk

ALEX

On kaks võimalust.

Ma olen kas neetult hale masohhist või absoluutne ajudeta lollpea.

Ainus loogiline seletus, miks viimasel ajal käitun iseendalegi tundmatul viisil ja miks täna sama mustrit jätkasin.

Miks ma teda suudlesin?

Mida paganat ma ometi mõtlesin, kui temalt küsisin, kas võin?

Kas mul pole juba piisavalt valus?

Kas tema vaikimine ja ükskõiksus minu suhtes ei mõju mulle isegi nüüd, kui mu süda rinnus sõna otseses mõttes põleb, ihu igast võimalikust kohast valutab ja lakkamatult peas ringlevad mõtted ning küsimused, millele tean, et kunagi vastuseid ei saa, mind hulluks üritavad ajada?

Minuga on kõik.

Meiega on kõik.

Ma lõpetasin temaga.

Ta tahtis, et ma seda teeksin. Kogu see aeg oli ta andnud mulle väikeseid märke, aga ülepeakaela temasse uppunud, üritasin ma ikka.

Tegin ennast lolliks iga päev, igal võimalikul moel ja kaevasin pimesi auku, millesse nüüd ise kolinaga sisse kukkusin.

Paras mulle! Paras!

Nüüd meenutagu tema maitse mu keelel, kui kibe armastus on. 

Olgu see mulle karistuseks minu rumaluse eest.

Surun pöidla ja nimetissõrmega ninajuurele, et leevendada õrnalt vasardavat valu kuklas. 

Sellest pole abi, aga viib hetkeks mu tähelepanu mujale.

Ohkan.

Libistan peopesaga üle väsinud silmade. Hõõrun suud ja oma habetunud lõuga, mida ma pole jätkuvalt raseerinud. Mängin peas mõttega, et ei teegi seda lähiajal. 

Äkki, kui ma kasvatan seda piisavalt, suudan ma kinni katta valu oma näos, mis tean, on seal praegu liigagi ilmselge.

"Ära seal jetiks muutu."

Neetud!

Pean lõpetama meenutamise. Mõtlemise.

Mäletamise, sest iga mälestus temast on piin, lõpmatu luupainaja. Põrgu.

Pimedus.

Ma ei saa sinna tagasi minna. 

Tunnen viha oma verre tõusmas. See kohiseb mu kõrvus, mullitab mu naha all nagu haigus, paneb mu käed värisema.

Pigistan pihud kokku.

Tõstan ühe rusika huulte kohale, hammustan seda.

Kui ma seda ei teeks, ma karjuks, vannun.

Fakk…kuna see lõppeb? See toores ja rebiv valu mu südames…kuna see möödub?

Mul on tunne nagu oleksin seda talunud juba nädalaid, kuigi olen siin istunud vaevu kümme minutit.

Lootsin et see vaade rahustab mind maha nagu seda alati on teinud. See oli ju minu pelgupaik, minu omaenda isiklik paradiis.

Nüüd on ka see tema poolt rikud. Nüüd ei leia ma rahu isegi siin, sest ta on siin samuti olnud.

Hästi paned, türapea! Õnnitlused!

Minu telefon taskus hakkab häält tegema. Tõmban selle kiiruga välja, kontrollin nime ekraanil ja asetan kõrva juurde. Hetkeks käib minust üle leevenduselaine, teades et see kõne võib olla minu pääsetee.