Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XVI Peatükk

TESSA

Nagu oodata võiski, ei olnud Bethi mangumisel mingit tulemust ja tema vend keeldus mind oma autole võtmast. Kah asi! Ma ei tahtnudki seda.

Tüdruk oli küll pahane, et Alex nõnda kangekaelselt tema soovile vastu ajas, kuid rahunes maha, kui talle ütlesin, et võin õhtupoole ema või isaga tema juurest läbi käia. See oli isegi parem, sest nii ei pidanud ma jälle tundma nagu võlgneksin ma kellelegi midagi.

Ta andis mulle oma koduaadressi ja leppisime kokku, et helistan talle, kui sõitma hakkame, nii saab ta mulle vastu tulla ja raamatu kiirelt üle anda.   Seejärel suundusime üheskoos koolimaja ette, kus tema läks parklasse oma venda ootama ja mina teekonda kodu poole alustasin. Väljas oli suhteliselt soe ja ka päike piilus aeg-ajalt pilvede tagant välja, mistõttu polnud mul jalutuskäigu vastu küll midagi.

Peaaegu pool tundi hiljem jõudsin ma koju, pea selge, hinges rahu ja isegi kerge naeratus suul. Leidsin, et peaksin kindlasti edaspidi rohkem aega värskes õhus veetma. Ehk isegi uuesti jooksma hakkama. Kortsutasin kulmu. Ma polnud oma tosse juba pikki kuid kandnud, olid need üldse enam alles?

Pean hiljem emalt küsima. Tema teab.

Kõik oma riided, eeskätt kleitide, seelikute, liiga liibuvate särkide ja pükstega käskisin ma ju tal ära anda, enne kui kolisime. Ma tahtsin siia kaasa võtta võimalikult vähe oma minevikust.

Lähen majja ja lukustan ukse seestpoolt. Hingan sügavalt. Lisaks pimedusele kardan ma nüüd veel ka lukustamata uksi.

Vaatan veidi ringi ja kuulan tähelepanelikult majast kostuvaid helisid. Veendunud, et mingit ohtu pole, lükkan tennised jalast ja liigun kööki, et midagi juua võtta. Panen seljakoti trepi juurde maha ning ühe käega oma kurnatud lihaseid masseerides, haaran teisega kapist klaasi. Täidan selle veega ja joon, mu keha täitub koheselt eluga nagu kuivanud taim, mida kastetakse.

Pühin suu kuivaks, loputan klaasi ja panen kapile. Haaran kausist õuna ja surun selle hammaste vahele, seejärel lähen oma tuppa, vinnates ühes ka raske koti. Vahetan riided, asendades lohvakad teksad mugavate dressidega ning seon lohakasse krunni juuksed. Panen telefonist mängima oma lemmik playlisti ning laotan lauale koti sisu. Vaatan üle homseks jäetud kodutööd ning selleks ajaks, kui ema mulle teatama tuleb, et ülejäänud pere ka kodus on, olen ma eneselegi üllatuseks ära teinud ka osa järgnevate päevade töödest. Peale matemaatika muidugi, sest selleks kulub mul kõvasti rohkem aega, närve ja ilmselt ka pisaraid, sest ma tõesti ei salli seda ainet.

Ma küsin emalt kohe, kas saame temaga Beth'i juures ära käia, kuid kuna ta kavatseb õhtusööki valmistama hakata, saab selle ülesande endale Steven. Küsimuse peale, kes on see Beth, vastan, et minu sõber, kes pidi mulle raamatu laenama ja ma parem ei üritagi kirjeldada üllatust, mis mu ema näost seepeale vastu vaatab.

Tegemata sellest uudisest suurt numbrit, pistan telefoni tasku ja lähen alumisele korrusele, naine mul kohe kannul. Leiame Steveni köögist, kus ta parajasti Vikile klaasi piima valab.

"Hei!" tervitab ta mind sooja naeratusega.

"Tšau," tervitan teda vastu ning hõõrun mööda minnes oma õe juukseid. Tüdruk vaatab mind oma suurte ja säravate silmadega ning tormab seejärel laua taha istuma, kuhu just tema jook pandi.

"Kuidas koolis läks?"

Kehitan õlgu. "Normaalselt."

"Tessal on sõber," purskab mu ema, suutmata oma elevust ohjata ja ma pööritan silmi.

"Oh...tõesti? See on ju hea uudis."

"Mmm," vastan vaid.

"Sa polegi rõõmus?" küsib mees, samal ajal aidates emal poekotte tühjaks tõsta. Võtan samuti kapilt mõned asjad ning asetan need külmikusse.