Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XLV Peatükk

TESSA

Auto, sama must ja hingetu nagu poiss, kes seda juhib, keerab ühelt kitsalt tänavalt teisele ning viib mind aina suuremasse segadusse ja teadmatusse meie asukohast. Mida kauem ta tiirutab, seda rohkem mu närvid keerlevad, kuniks mul on tunne, et kui ta kohe ei peatu, hakkan ma enda sees pulbitsevast paanikast oksele.

Mu kõri valutab nutu kinnihoidmisest ja tema korduvast palumisest, et ta mu maha paneks, mul minna laseks.

Tema aga ei tee mind kuulmagi.

Ma räägiksin nagu kurdiga.

Ma kardan.

Hinga.

Ma kardan kohutavalt, aga ei taha seda talle näidata. Oleksin siis veelgi haavatavam, veelgi vastuvõtlikum tema julmustele. Ma ei saa seda olla. 

Ma ei tohi olla. Pean jääma talle nähtavalt rahulikuks.

Hinga.

Ma ei tea, kuhu ta mind viib või mida ta kavatseb, aga pean kõigeks valmis olema. Pean mõtlema. Plaanima enda päästmist.

Jumal, miks mina?

Rahune, Tessa...

...mäleta...

Hinga sisse. Välja.

Olen nihkunud temast nii kaugele kui piiratud ruumis füüsiliselt võimalik. Kui ma veelgi rohkem tagasi liigun, muljun kas oma selja või lõhun autoukse, mis pikemalt mõeldes, polekski nii halb. Ma ilmselt murraksin kõik oma kondid või isegi sureksin, arvestades meie kiirust, aga ma siiski proovin. Jah, saan aru, et see ei toimi, sest ma pole mingi Imenaine, aga ma olen nii meeleheitel.

Oleksin valmis end siit kasvõi välja sööma, kui see mölakas poleks mul varem kõhtu täis söötnud.

Kui ma teda jalaga löön ja me seetõttu teelt välja lendame, kas ma jääksin ellu?

Ma ausõna ei hooli, kui tema ei jää. See on juba teine kord tänase päeva jooksul, kui ta mind põhimõtteliselt ära röövis.

Ta pole normaalne. Ta on kurjategija.

Kui ma sellest olukorrast pääsen, peaksin ma minema ja temast politseile teada andma. Kui võimalik isegi lähenemiskeeldu nõudma. Ta on ohtlik. Ta peaks luku taga olema.

Minu pilk rändab korraks teele meie ees ning ma kortsutan kulmu, saades aru, et tunnen seda piirkonda, kuhu ta suundub.

Ta viib mind enda juurde?

Jobukakk hirmutas mind poolsurnuks oma kahtlaselt vaikse oleku ja psühhopaatliku käitumisega ja nüüd saan ma teada, et kõik see aeg sõitis ta koju?

Mis kurat tal viga on?!

Ta on vaimselt haige, see on tema viga.

Surun käed rusikasse ja ristan hambad. Lasen tal väravast sisse sõita, peatuda.

Niipea, kui masin seisatab, vajutan ma ängistava turvavöö, mis mind terve sõidu poonud on, lahti, ja hüppan talle kallale, lüües teda korduvalt vastu tema õlga.

"Sa sitapea! Persevest! Litapoeg!" röögin talle, lastes enda sisse kogunenud frustratsioonil, hirmul ja vihal korraga vabaneda. "Kas sa oled üldse normaalne?! Kuidas sa võisid mulle seda teha? On sul aimu, kui palju sa mind hirmutasid?"