Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LVII Peatükk

ALEX

Minu sõrmeluud raksuvad, lihased pingulduvad ja süda pummeldab vastu rinda nagu hullumeelne. Ma ei julge hingata, pilgutada ega üldse mitte mingil moel liigutada, kui tüdruk tagaistmelt täiesti ootamatult mulle lähemale kummardub ja oma pehmed huuled vastu mu nahka surub. Fakk me!

Ma pigistan rooli tugevamalt. 

Just nii, hoia kinni! Keskendu…

Hinga…

Jumala eest, tee, mis teed, aga käitu normaalselt!

"See tähendab mulle väga palju, Alex," sosistab ta mulle järgmiseks, tema hingeõhk libiseb soojalt üle minu näokülje. Jälgin paljaid käsivarsi, millel kasvavad karvad mul püsti tõusevad. Mis pagan see on? 

Mida ta minuga teisiti teeb, et mu keha talle nii reageerib?

Lasen kulmud mõtlikult madalale, tundes teda eemaldumas.

Sügaval mu sees tekib pealetükkiv soov tema järele sirutada, ta tagasi tõmmata. Teda hoida.

Ära tee seda, sitapea!

Hoian roolist kinni nagu sõltuks sellest mu elu. Neelatan.

Olen sattunud põrgusse. Muud moodi seda olukorda, millesse end seganud olen, kutsuda ei saa.

Kurat sind võtaks, türapea! Maailmas on miljoneid tüdrukuid, aga sinu süda langeb kardiogeensesse šokki tema pärast. Sulle kohe meeldib ennast piinata või mis su paganama probleem on?

Ta on omamoodi, veidralt unikaalsel moel ilus, tunnistan seda, seega asi pole selles, et ma ei leiaks teda mingilgi moel atraktiivsena. Parimatel päevadel on see tobedalt nohiklikult riietuv tütarlaps välja näinud uskumatult kaunis isegi minu silmis, kes ma olen äärmiselt valiv ja vaatan vaid tüdrukuid, kes vastavad rangelt minu kriteeriumitele.

Aga, persse, Tessa — ta on ju segane. 

Ta on minu õe sõber. 

Ja ta on katki. 

Neist kolmest argumendist peaks absoluutselt piisama, et ma temast kaugele hoiaksin. Ma tean, milleni see viib ja ma pole kindel, et olen inimene, kes suudab sama sitta kaks korda läbi teha. 

Eriti veel, kui mu oma elu on samuti segamini ja tulevik otsustamata.

See pole mingistki otsast hea. See on kuradima katastroof.

Võta ennast kokku!

Hingan sisse ja tänan jumalat, et tuul on suurema osa tüdruku lõhnast mu ninast minema uhtunud. Löön käega läbi juuste, kohendan prille, lõdvestan õlgu ja vajutan parema jala rohkem alla. 

Mida kiiremini me kohale jõuame, seda kiiremini saan ma temast eemale ja seda paremini suudan ma mõelda.

Jah, looda sa, persevest!

Praegu mõtlen ma suuremalt jaolt tõenäoliselt oma riistaga ja see pole kunagi ühelegi mehele kasu toonud.  

Õige pea pean ma gaasipedaali lahti laskma ning aeglustama. Keeran väiksesse parklasse kohe tee ääres, milles seisab mõni üksik masin veel ning pargin enda auto nende kõrvale. Rannani on siit mõned kümned meetrid ja sinna viib pikk trepp.