Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
TESSA
Vihma kallab armutult, pekstes suurte ja raskete veepiiskadena vastu mu pead, õlgu, jalgu. Minu juuksed tilguvad ja kleepuvad näo külge, riietega pole sugugi paremini.
Ma kõnnin, tegemata välja kuratlikust ilmast, möödasõitvatest autodest või isegi külmast, mis mu hambad plagisema pannud.
Mul pole aimugi ajast, kaua kõndinud olen, läbitud teekonna pikkusest, veel vähem sellest, kuhu jõuda tahan.
Ma ei mõtle, lihtsalt lähen. Lasen oma kehal end kanda.
Pisarad mu silmist pole lõppenud, kuid vihm teeb head tööd nende varjamisega. Aeg-ajalt pühin ma käeseljaga üle näo, vaid selleks, et näha. Mu prillid on ammu läinud, viskasin need suures vihas kusagile kooli juurde, kui sealt lahkusin.
Jõuan sillale. See on pikk, lai ja valge. Ma tean seda. Käin siit üle iga päev, tähendab, olen alateadlikult liikunud ikkagi kodu poole.
Nuuksatan ja emban ennast. Olen läbimärg ja lõdisen. Surun hambad risti ja lähen edasi.
■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■
ALEX
"Kuidas sa võisid, Alex?!" Beth nuuksub kontrollimatult, tema hääl on täis pettumust ja valu. "Sul polnud mingit põhjust teda nii julmalt kohelda."
Ta tõstab oma suured sinised silmad ja vaatab mind.
Ma ei suuda teda sellisena näha.
"Kui temaga midagi juhtub, on see sinu süü," tulistab ta ja küsib,"kas sa pole natukenegi mures?"
Muidugi olen ma mures.
Tema pärast. Mitte mingi kuradima võõra pärast.
Ma pole pühak nagu tema ning kõikide teiste probleemid jätavad mind külmaks. Meil on endalgi muresid, seega miks peaks mind huvitama kellegi teise omad?
Eriti selle inimese omad, kes mulle isegi ei meeldi.
"Sulle ei meeldiks mu vastus, Beth, seega kas me saaksime palun selle teema lõpetada? Me peame tundi minema." Üritan teda mõistusele kutsuda, me oleme juba hiljaks jäänud.
"Ei." Mis kuradima mõttes ei?
Ta tõuseb püsti, pühib silmi ja toksab mind oma kondise sõrmega otse keset rinda.
"Aja see asi korda!"
"Mida?" Kortsutan kulmu, nähes, et tal on silmis jälle see kangekaelne helk.
