Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXIII Peatükk

TESSA

Õhtu Millerite juures kujuneb üpris rahvarohkeks.

Nagu Kaleighile lubatud, ei lähe River ja Alex enam kuskile, kuid veidi aega pärast meie saabumist, tulevad Alexi juurde ka teised poisid nende pundist. Oletan et River kutsus nad, kui varem telefoniga rääkis.

Me Bethiga istume väljas basseini juures, poisid kasutavad võimalust ja loomulikult ujuvad ning mängivad vees palli. Lei on samuti nendega, naerab ja kilkab nendega koos. Tal paistab lõbus ja ma jälgin neid aeg-ajalt, kui kisa väga valjuks muutub. 

Alex kannab tüdrukut seljas, kui basseinis ringi ujub ja teiste kuttidega palli pärast võitleb. Võiks arvata, et tirts raskendab poisi liikumist, aga ta on sellegipoolest üldiselt kiirem kui teised ning vaevu laseb end segada väikesest lisaraskusest õlgadel. Vastupidi, ta paistab seda hoopiski nautivat. 

Ta naerab, kui järjekordse palli korvi viskab, samal ajal kõlab aga basseinist madalaid vandeid ja pahuraid ohkeid tema semude suudest. Seevastu Lei tema kukil kriiskab rõõmsalt ja tantsib kätega vehkides. Ta kiidab poissi hea töö eest tolle pead patsutades ja tema märgasid juukseid maha materdades. Nüüd on need täielikult vastu kuti pead, tumedamad ja tunduvad pikemad kui tavaliselt. Veepiisad klistendavad nendes, samuti tema hästi päevitunud nahal, mida ta paljastab rohkem kui mulle mugav, sellegipoolest ei suuda ma kõrvale vaadata.  

Ma ei mõista, mis see on, mis mind tema poole tõmbab? 

On see viis, kuidas ta minuga räägib? Kuidas ta mind vaatab nagu näeks ta minust otse läbi, samal ajal kui mu oma vanemadki mind ei näe? Või tuleb see sellest, kuidas ta mind ennast tundma paneb? 

Ughh! Ma tõesti ei saa aru.

"Tahad nendega ühineda?" küsib Beth, tõmmates mu tähelepanu basseinis aset leidvast madinast eemale.

Raputan pead. "Ei. Aga sina võid minna," naeratan.

"Oled kindel? Sul ei hakka igav, kui meie kõik seal oleme?"

"Ma olen üksi harjunud, Beth," vastan veendunult. "Mine."

Ta naeratab ja kargab toolilt püsti. "Ma ei ole kaua," lubab ta.

Noogutan ning püüan kinni tüdruku kleidi, mille ta üle pea tõmbab ning mulle viskab. Voldin selle kokku ja panen tema toolile.

Võtan väikse lonksu oma joogist, mis veel kosutavalt jahe ja heidan pikali. Ma kannan lühikesi pükse ning õlapaeltega särki, mis Beth mulle kandmiseks laenas, sest ma keeldusin bikiine selga panemast. Päike paitab mu paljaid sääri ja käsivarsi ning ma hingan sügavalt sisse, nautides seda mõnusat tunnet. Eemaldan prillid, panen kõrvale lauale ja sulgen silmad. 

Kui ma järgmine hetk silmad lahti teen, on väljas pime ja keegi on mulle õhukese teki peale laotanud. Kuulen eemalt tasast hääle kõminat. Ajan end istukile, hõõrun nägu ja silmi, vaatan segaduses ringi.

Näen seltskonda istumas teisel pool basseini ja suundun sinna. Keeran teki endale ümber, sest on üpris jahe ja olen tänulik inimesele, kes selle mulle andis. 

Pead pöörduvad minu liikumise peale. 

"Hei, unimüts," naeratab Beth soojalt ning näitab, et ta hoidis mulle kohta enda juures. Paterdan ikka veel pisut uimasena tüdruku kõrvale. Ta paneb mulle käe ümber. Toetan pea pehmelt tema õlale, peidan näo teki sisse ja haigutan.