Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
TESSA
"Tessa."
Magamistoa uks läheb aeglaselt lahti, valgus tungib pimedasse tuppa. Haaran peotäied patjadest ja surun näo sügavale nende sisse, toon kuuldavale katkise niutsatuse. Mu higist niiske nahk valutab ja süda puperdab rinnus hirmust.
"Tessa," sosistab ema veelkord minu nime. Tema hääl on pehme ja murelik ning tema sammud on vaiksed ja kerged, kui ta mulle läheneb. Ta on ettevaatlik põhjusega. Ta teab, mis juhtus. See pole esimene kord, kus ta keset ööd minu magamistuppa tuleb ja mind sellisena eest leiab.
Murduv nuuksatus pääseb mu huulte vahelt, vajutan näo sügavamale patja.
"Oh, kallis!" ohkab ema ja istub mu voodile. Ta puudutab mind õlast ja külm värin jookseb mööda mu vappuvat ihu alla.
"Kõik on korras." Ta tõmbab mind aeglaselt voodile istuma ja peidab mu enda embusesse. "See oli vaid uni."
Aga ei olnud ju. See juhtus päriselt. Need unenäod on vaid selle õuduse kordused.
Ta lükkab juuksed mu märjast näost eemale ja vaatab mind. Värske niiskus tema silmades helgib mulle vastu.
"Ma ei lase kellelgi sulle haiget teha," Ta mässib oma käed mulle tugevalt ümber. "Ma kaitsen sind, kallis. Steven kaitseb sind. Sul on siin turvaline." Ma peidan oma näo tema põue ning ulun nagu väike laps. Ma kardan nii kohutavalt.
Mis siis, kui see uuesti juhtub?
"Tahad sa ikka täna kooli minna?" küsib ta, kui mu nuuksed lõpuks vaibuvad ja ma pole enam värisev segadus naise soojade käte vahel. Ta laseb mu lahti.
Mu keha on roidunud, nägu märg ja kleepuv ning silmad kipitavad valatud pisaratest.
Tõmban ninaga ning vaatan talle otsa.
"Jah." Valetan.
Ma ei saa talle öelda, et ma ei taha tegelikult mitte midagi teha, et mul on kõrini üritamisest ja teesklemisest. Kõrini olemisest ja elamisest.
See murraks ta.
Ma ei taha talle haiget teha.
"Sa ei pea, kui sa...," alustab ta, kuid ma katkestan teda.
"Ema. Ma tahan." Üritan naeratada, et mu vastus ei näiks nii sunnitud, kui see tegelikult on.
Ta suudleb mu juukseid ja ohkab. Ta on mures, loomulikult on. Mina olen samuti. Ma pole pea kolm kuud koolis käinud.
