Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXXII Peatükk

TESSA

"Tule, toimetame su koju," Alex ütleb mõne aja pärast, kui tundub nagu oleksin tema käte vahel pillinud terveid tunde.

Aeg kaotab mõtte, kui ta käed minu ümber on. Siis on see vaid üks hetk.

See on kummaline ja ma ei tohiks nii tunda.

Ta avab mulle ukse, käsi hellalt alaseljal, lükkab mu autosse. Istun ja tõstan käed endale sülle, vahin neid.

Samuti autos, hingab ta raskelt sisse-välja ja vannub, enne kui mootori käivitab. Keeran pisut pead, uurin teda. 

Ta hõõrub samal ajal kaela ja tema näost jooksevad üle valu grimassid. Saanud aru, et ma teda jälgin, vaatab ta mulle otsa, naeratab kergelt. Mask. Ta juhib minu tähelepanu kõrvale.

"Su pea jälle?" küsin, langemata seatud lõksu.

"Kõik on hästi," vastab ta, kuid neelatab peale rääkimist raskelt. Märk, et kõik pole kaugeltki hästi—-tal on valus. Palju.

"Sul on valus. Kindel, et saad sõita?" muretsen ja usun, et mul on selleks õigus.

Ta noogutab. "Kõik on korras," kordab mind mitte veendes.

Ta on nii kangekaelne.

"Rohtu oled võtnud?"

Ta asetab käed roolile. Tema nägu on kahvatu ja kerged higipiisad on juba kogunenud tema otsmikule. "Kodus võtan."

"Sul siin pole?" Mäletan, kuidas ta kunagi mulle kindalaekast tablette pakkus, kui minul peavalu oli. Kahtlen küll, kas nendest talle praegu piisaks. Ta peab tarvitama midagi kangemat, kui tal sellised hood on, eks? Loodan, et ta on neid muidugi oma arstilt küsinud. 

Ta raputab pead.

Kortsutan kulmu ja vaatan tagasi enda sülle. 

"Sa ei söönud ka," märgin kahetsevalt.

Ta liigutab ja ma tõstan pilgu. Ta silmitseb mind arusaamatul ilmel ning ma hoian hinge kinni, kui ta ühtäkki minu poole kummardab. Mõtlen, mida ta teeb? Paanitsen, et ta kavatseb mind suudelda ja olen valmis poissi eemale lükkama, kui ta seda üritab. Tema aga sirutab käe üle minu, liigub tagasi oma kohale ja sulgeb hoopis minu turvavöö.

"Ära muretse," sõnab ta mahedalt ja tema suunurk tõmbleb.

Vabastades aegamisi õhku oma kopsudest, vaatan aknast välja, et peita kerget õhetust, mis mu põskedele on tekkinud. Mul on piinlik ja palav.

Ta on valudes, suutmata vaevu rääkidagi, ja mina pelgan, et ta suudleb mind. 

Auto hakkab sõitma ja varsti peatume me uuesti, sel korral juba minu kodu ees. 

Lükkan kiirelt ukse lahti, et välja ronida ja värsket õhku hingata. Alex teeb sama, kui ma tagumiselt istmelt oma asju võtan. Ringi keerates kohkun, kui temaga kokku põrkan.

"Jeesus," pomisen kätt südamele pannes.

"Vabandust," ütleb tema, aga sellegipoolest ei astu tagasi.

Vaatan maha ja kuigi ma jõllitan meie jalgu, tunnen, kuidas tema silmad mind jälgivad. Mu ihu katab kananahk.

"Rahune, Tess," käseb ta vaikselt.

Neelatan ja noogutan, kuigi mu südamel pole kavaski teda kuulata. See ei saa, kui ta seisab mulle nii lähedal.

Ettevaatlikult tõmban koti meie vahele enda kõhu vastu, kasutan seda nagu kilpi.