Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXXIV Peatükk

TESSA

"Sa pead neid oma armsaid väikseid jalgu kiiremini liigutama, Tess. Me jääme hiljaks," ta hüüab mulle üle õla ja ma lõrisen, ärritus minust võitu saamas.

On liiga vara, et kuskile hiljaks jääda.

"Ma ei saa neid kiiremini liigutada," porisen vinguvalt. "Ma vaevu näen, kuhu lähen."

Ta peatub ja ma peatun tema kõrval.

Vaadates mulle otsa, vangutab pead, "see ei toimi."

"Tõesti?" pööritan silmi.

See toimiks, kui ta poleks soovinud ööpimeduses metsa tulla. Ma ei tea, kuidas siin, aga mina olen harjunud jooksma normaalsel ajal ja normaalses valguses, mitte kuupaistel nagu mõni libahunt.

Ohatan kuuldavalt, tundes ühtäkki tema käesoojust ümber oma sõrmede.

"Peame siis improviseerima," muigab ta kavalalt ja mängulisus tema hääles ning uut sorti sädelus silmades paneb mu sisemuse võbelema. Kiljatus lendab üle mu huulte ja äratab ilmselt kõik magavad metsaasukad, kui poiss mind endale turjale vinnab.

Kiljatusele järgneb itsitus, mille ma ehmatunult käega kinni surun.

Alex tardub hetkeks ja ma tajun, kuidas noormehe lihased tõmblevad.

Ta tõstab mind kõrgemale ning tema pingul ja tugevad käsivarred toetavad kindlalt mu keha tema seljas, puudutamata ühtki osa, mille puudutamiseks ma luba pole andnud. Ta mäletab.

Libistan ettevaatlikult oma sõrmed poisi laiadele õlgadele, surun põlved kokku. Hoian hinge kinni.

Möödub mõni sekund, enne kui Alex räägib.

Panen tähele, et tema hääl on pisut madalam, tihkem ja kähedam. Seda kinnitab ka temapoolne köhatus selle puhastamiseks.

"See sobib sulle."

Neelatan. Põen, et mu enda hääl kõlab talle sarnaselt, seega ma ei tee piuksugi.

"Sa peaksid seda tihedamalt tegema, Tess," teatab ta. Nõjatun peaga vastu poisi sirget selgroogu, hammustan huulde.

Ma teeksin, kui selleks põhjust oleks. Mina aga tunnen hoopis pidevat alateadvuslikku vajadust karjuda ja nutta.

Isegi nüüd, kui inimene, keda ma silmaotsaski ei sallinud, on minus äratamas soove ja tundeid, mida arvasin igaveseks kadunud olevat, võitlen ma pisaratega.

Iga päev temaga on nagu uuesti kõndima õppimine - valulik, tohutut pingutust nõudev ja ärritav. Aga lihtsam, kui tean, et ta on lähedal, valmis mind igal ajal kinni püüdma. Kuskil enda sees on mul üks hääl, üks tunne, mis kinnitab mulle, et vaatamata meie minevikule, ta ei laseks mul kukkuda.

Ja siis on seal see teine hääl - see, mis keelab mul temasse nii palju uskuda.

Ma ei tea, kumba rohkem kuulata, kuid väga suur osa minust tahab anda talle võimalust.

Sulgen silmad.

Ma lihtsalt kardan korrata tehtud vigu ja panna kogu oma usaldust inimesele, kes võib mind homme murda.

Tal on see võime, ma tean.

"Kas kõik on korras?"

Noogutan, otsmik jätkuvalt tema selja vastas. "Mhmh," mõmisen.

Ta lükkab õlad taha ja mul on kahtlus, et ta tahaks veel midagi lisada, mingil põhjusel ei tee seda. "Hästi," ütleb hoopis. "Hoia siis kinni."

Hingan vaikselt välja, pinguldan sõrmi ning jalgu, kui ta jooksma hakkab. Baxter liigub meie ees, must saba rahulolevalt lipitsemas, nina uhkelt üleval. Kitsas rada, mida mööda läheme, on kergelt valgustatud, aga minul, kes pole siin varem olnud, on sellegipoolest keeruline orienteeruda. Seevastu poiss ja tema koer läbivad seda nagu peast, jälgimata kordagi jalgeesist.

Olen Alexi seljas vait ja vaatlen ümbrust nende eest nii palju kui silm seletab, samuti vahin poissi, mõtlen, kuidas saab ta täna olla nii erinev vihasest ja vastikust poisist, kellega mõned kuud tagasi kooli koridoris kohtusin? Siis lükkas ta mind korduvalt pikali, hoolimata, kas sain viga või mitte, ta oli nii julm ja külm. Täna kannab ta mind enda seljas, jagab minuga oma keha soojust ja ütleb, et ma peaksin rohkem naerma.

Tal tõepoolest on kaks poolt nagu Beth mulle kord kinnitas. Ma vaid ei näinud seda teist poolt nii palju, et tüdruku sõnu tõeks pidada, sest ta ei näidanud seda mulle piisavalt. Ta ei usaldanud mind piisavalt nagu mina ei usalda teda. Me pole temaga väga erinevad.

Kuulen peas Bethi võidukat naeru. "Ma ju ütlesin sulle, aga sa olid liiga kangekaelne, et mind uskuda." Kujutan ette tüdrukut lausumas.

Turtsatan.

"Mida?" Alex küsib seepeale. Häälitsesin talle ilmselgelt liiga lähedal.

Raputan pead. "Ei midagi."

"Oleme kohe kohal," teatab ta kergelt hingeldades, samuti tunnen tema naha niiskust oma käte all. See ei häiri mind sugugi. Ma leian end hoopis teda vaatlemas - tema selga, õlgu, kukalt, veresooni käsivartes.

Kurat! See poiss tõesti meeldib mulle.

"Alex," sosistan tema nime ja ta keerab pisut oma pead, silmitsedes mind üle õla nii palju kui tema keha laseb. Tema silmad on rohelisemad kui puud meie ümber.

"Jah?"

Neelatan ja kõverdan sõrmed. Mu hingetõmbed on ebaühtlased, süda peksleb vastu teda närviliselt, kui need tagasi sirgeks lükkan ja õlgadelt aeglaselt ümber noormehe kaela libistan. Kuulen, kuidas ta samuti sügavalt õhku ahmib ning tema lihased värisevad kergelt mu sõrmeotste all.

"Ära...pane mind seda kahetsema," ütlen.

Ta jääb seisma. Hingab sisse, tagasi välja. Tema soe, suur käsi leiab minu omad ning ta võtab neist ühe ettevaatlikult kaasa, veab selle enda vasakule rinnale. Tunnen seal tema südant löömas.

"Ei pane, Tess" lubab ta vaiksel, kuid kindlal häälel, pigistades mu sõrmi enda peos.

Vaatan teda hetke ja tõstan siis pilgu meie ette, kuhu ka tema silmad suunab. Ta hoiab jätkuvalt mu kätt enda südame peal ja ma ei tea, kas asi on selle löökide tiheduses ja tugevuses või tõusva päikese tekitatud värvides sinise vee kohal, mida koos jälgime, aga sellel hetkel ma usun teda.

Toetan oma pea tema pea najale, lõua tema õlale, hingan temaga ühes rütmis.

Ma tahan teda uskuda.

See osa tuli küll lühike, aga see ei pidanudki midagi pikka tulema. Ma lihtsalt tahtsin neile kahele selle hetke anda 😊😊