Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

III Peatükk

TESSA

Täna jõuan ma loomuvastaselt kooli liiga vara, sest mu vanemad pidid osa võtma hommikusest koosolekust. Kuna ma ei tahtnud jalgsi tulla, seda kõike tänu ühele teatud loomale, kes vabalt ringi liigub, ei jäänudki mul muud üle, kui nendega kaasa sõita.

Parklas on vaid mõni üksik auto, ka garderoobid ja kappide esised ei vaevle just rahvarohkuse käes. Järele mõeldes, on mul selle üle isegi hea meel, sest vähem inimesi tähendab vähem kehakontakte, vähem uudishimulikke pilke ja kohe kindlasti vähem sosinaid.

Seisan parajasti oma kapi juures, sügaval mõtetes ja tõstan hilisemate tundide raamatuid kotist sinna panemiseks, kui äkki, kohe minu kõrval metalne pauk käib. Toon kuuldavale kohkunud kriiske ja asjad mu käest pudenevad põrandale.

"Litapoeg," vannun endamisi.

"Ups, ma ei näinud sind siin," ütleb madal hääl lähedal mu kõrvale ning ihukarvad mu nahal tõusevad.

Keeran ennast kiiresti ümber ja kohtun poisiga, kes mind viimased päevad halastamatult painanud. Alex Miller.

"Muidugi, ma olen ju nii nähtamatu," kissitan vihaselt silmi ja sisisen.

"Sa ei kujuta ettegi," teatab ta tuimalt ja ma ohatan, kui ta maas olevatest raamatutest ühele jalaga annab, nii et see mitu meetrit kaugemale libiseb. Mida paganat ta teeb?

Saanud minu reaktsioonist kui kütet juurde, virutab ta samamoodi ka järgmisele.

"Jäta järgi!" käsen. Ta vaid muigab kuratlikult ja jätkab.

On see tema viis ennast lõbustada?

"Kuulsid?! Lõpeta ära! Mis sul viga on?" tõstan oma häält ja vaatan, kuidas järgmine raamat lendu tõuseb.

On ta segane?

Turtsatan endamisi. Normaalne ta igatahes pole, see on nüüd küll üks, mis kindel.

Löök-löögi järel olen tunnistajaks, kuidas see tüütu ja kõrk jobu mu asju nagu rämpsu kohtleb ning ma lähen põlema.

"Korja need üles!" karjun ja osutan sõrmega ühele raamatutest. Kui ta arvab, et võib mu asju loopida ja lihtsalt minema kõndida, on ta loll.

"Ütlesid midagi?" küsib ta ülbelt ja ma tahaksin teda uuesti lüüa.

"Korja. Need. Üles!" kordan vihasemalt.

"Tead, sa peaksid valjemini rääkima, millegipärast pole sind ka kuulda." Ta võtab sammu minu poole, uurib mind pealaest varbaotsteni ja lisab siis peakallutusega, "kindel, et sa oled üldse olemas?"

Mühatan. Ta on mölakas.

Tahan talle näidata, et tema sõnad ei tähenda mulle midagi, et ta võib öelda, mida tahes, aga ei pääse mu naha alla. Ajan ennast sirgu ja vahin talle otse silma. Mõistan, milline viga see oli, kui mitte ükski lihas tema kivistunud näos ei liigu, samas minu enda näos on ilmselge õud, olen kindel; me seisame teineteisele nii lähedal, et tunnen tema kuuma hingeõhku oma nahal. Ta hingab sügavalt ja rahulikult, mu ninna jõuab temast tulev lõhn, mis on segu mündist ja suitsust. Mu pea hakkab ringi käima ja kõrvu tõuseb tume kohin, sest mu süda rinnus peksab liiga kiirelt.

Pean peaaegu pikali kukkuma, kui ta ootamatult mind oma suure kehaga tõukab ja minust kõrvalt mööda astub. Õnneks püüavad seljatagused kapid mind kinni ja ma jään obadusest õhku ahmima.

"Nüüd aura ära, sa seisad mu kapi ees," märgib ta ärritunult ning ma arvan, ei südamest loodan, et ta teeb nalja. Ei saa olla ju võimalik, et isegi meie kapid on kõrvuti sattunud.