Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
TESSA
Käin Baxteriga jalutamas ära ning kuigi see võtab küll kauem aega, kui esiti arvanud olin, pole mul kahju ühestki kaotatud minutist.
Baxter on kogenud teejuht ning mind enne vallanud väikesed hirmud jäävad täiesti alusetuteks, sest kogu aeg on ta lihtsalt super koer. Jah, ta hüppab palju, jookseb palju ja kohe kindlasti ilastab palju, aga temast paremat ja sõnakuulelikumat ma ette ei kujuta.
Kiidan teda ka Alexile, kellega oleme lühikeses kõnes, enne kui poiss minema peab — viimane päev mägedes, tuleb kõik võtta — nagu ta ütles. Mulle ei tundunud ta küll üleliia vaimustuses, kuid mida ma ka tean. Ma olen kohutav inimeste mõistja.
Ja teda ei mõista ma peaaegu mitte kunagi.
Ta lubab mulle õhtul uuesti helistada ning kuigi ma üritan seda kuuldes jääda rahulikuks, peksab mu süda ikka päris pikalt. Seda ka tagasiteel maja juurde, kui mõtlen tema sügavale ja kähisevale häälele, mida täna kindlasti veel kuulen.
Pean tõdema, selle nädala jooksul on suhtlus meie vahel muutunud.
Kui ma ise arvasin, et eemalolek poisist annab mulle pisutki hädavajalikku hingamisruumi ja võimaluse meie vahel toimuval tempot maha võtta, siis tegelikult pole seda juhtunud — kaugel sellest.
Pigem ma mõtlen temast rohkem kui kunagi varem, räägin temaga rohkem kui kunagi varem ning isegi näen teda unes. Rohkem kui kunagi varem.
Võib-olla ma tõesti igatsen teda. Pisut.
Aga ma ei tunnistaks seda talle. See oleks piinlik ja liiga palju lootustandev. On parem ja lihtsam, kui ta ei tea kõike minuga toimuvat.
Kahtlemata lihtsam. Aga talle või mulle?
Oigan. Selleks, et süngeks muutuvad mõtted ja hääled peast minema pühkida, otsustan ülejäänud maa tagasi joosta. Mu hea tuju meeldib mulle ja ma ei taha sellest veel loobuda.
Baxteril on minu plaani üle kahtlemata hea meel, sest niipea kui ma tempo üles võtan, hüppab ta mu kõrval paar korda õnnelikult ja erutunult ning hakkab siis samuti sörkima. Tema suured, tugevad käpad kraabivad maapinda ja saba lehvib uhkelt tuules, milles liigume. Aeg-ajalt vaatab ta üles, keel pikalt suust väljas ja pruunid silmad rõõmsad. Ma ei suuda mitte naeratamata olla. Ta on nii vahva!
Maja juures annan lõõtsutava koera üle Milesile nagu jutt ennist jäi ning jätnud nende mõlemaga hüvasti, kõnnin tagasi auto juurde, et lahkuda.
Ema arvatavasti närib juba küüsi, põrnitseb oma telefoni ja mõtleb, kas peaks mulle helistama, küsima, kus pagan ma olen?
Olen üllatunud, et ta seda veel teinud pole — parem on ilmselt siiski kiirustada. Ja võib-olla ka mobiil hääletule panna.
Muigan endamisi ning tõmbangi telefoni teksade taskust välja, seadistan. Parem karta, kui kahetseda.
Auto juures panen esmalt ära koti õlalt ning võtan viimased sõõmud peaaegu tühjaks joodud pudelist, kus vesi on juba päris vastikult soojaks läinud. Kirtsutan küll nina, kui soe vedelik mu kuivast kurgust alla voolab, aga sunnin end seda siiski neelama, kinnitades mõtet, et see on ikka parem kui üldse mitte midagi.
