Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXXIII Peatükk

ALEX

Ärkan täielikus pimeduses.

Tunnen end selles hästi. Koduselt. 

Aga midagi on õhus. Midagi külma ja häirivat, midagi, millest ma veel päris hästi aru ei saa. 

Tõusen voodist.

Tekk kukub põrandale, aga ma ei vaevu seda üles tõstma.

Miski kutsub mind. Miski tugev ja magneetiline ning ma ei suuda sellele vastu hakata.

Kõnnin uksele ja astun õue. Leian end keset võõrast, tühja ja udust välja. Tuul puhub. See on jäine ja lõikab mu nahka nagu noaga. Kannan vaid boksereid, seega pole mingi ime. Peaksin ilmselt midagi muud peale tõmbama.

Keeran ringi ja mõistan, et ei saa tagasi tuppa minna. Seal, kus oli just uks, on nüüd samasugune tühjus. Samasugune kummaline udu.

Uurin seda.

See on nii paks ja valge, et kui käe tõstan ja sõrmed sellest aeglaselt läbi tõmban, jääb sinna nendest rada nagu värskelt maha sadanud lumme jäävad jalajäljed.

Kortsutan kulmu, turtsatan. See on veider.

Vaatan enda ümber.

Ma ei tea, kus ma olen, kuidas ma siia sain või mida kuradit ma siin üldse teen, aga otsustan minna ja asjades selgusele jõuda. 

Kõnnin suunas, kus udu tundub olema hõredam. Ma arvan, et näen midagi eespool olevat.

Jalgu teineteise ette tõstes ja edasi liikudes, avastan ühel hetkel, et riided mu seljas on muutunud. Peatun, vaatan end.

Tõepoolest, kui imeväel on mulle selga ilmunud ülikond. See on must, õmmeldud täpselt minu kehasse ja ülimugav — eritellimus, just nii nagu alati eelistan. Aga miks ma kannan midagi sellist, kohas nagu see?  Mul on jalas isegi minu lemmik kingad.

Ma ei näe inimesi, ei kuule muusikat. Ma kohe kindlasti ei lähe peole. 

Kuhu ma siis lähen?

Kõnnin edasi, teadmata vastust.

Ootusärevus, segadus ja hirm haaravad mind aeglaselt ning mingil hetkel hakkab jahe, võiks isegi öelda, kõhe. Nagu aimaks mu alateadvus halba. Surun käed rusikatesse, jätkan minemist.

Järgmisel hetkel ilmub samasugusel seletamatul moel minu ette suur ja valge kivi, mis on kaetud samasuguse tihke uduga, millega ennist vastamisi seisin.

Ma ei tea miks, aga mul on tunne, et sel korral on selle taga midagi enamat ja ma pean seda nägema. Kuna ma vajan hädasti infot, saamaks aru, mis pagan siin toimub, leian end käega üle kivi pühkimas. See, mis enne tundus udu, pudeneb nüüd kivi pinnalt maha nagu ära põlenud tuhk ja ma jään tardunult vahtima tähti, mis selle alt välja ilmuvad.

Siin puhkab parim õde, sõber ja tütar. 

Elizabeth Kate Miller

17.08.2002-06.06.2021

Lahtine haud avaneb mu ees ja selle põhjas, lumivalges kirstus ning kauni inglina lebab minu armsa õe külm ja elutu keha. 

Kukun põlvedele, käsi rusikas, surun selle oma suule. Pisarad tungivad mu silmadesse kiiremini kui jookseb veri mu soontes. Ma tunnen kõike mõtet kaotamas. Isegi mu enda eksistents ei oma ühtäkki enam tähtsust. Maailm, milles viibin lõpetab pöörlemise, aeg peatub ja alles jääb vaid tühi, pime, lõputa külm ruum.