Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXIV Peatükk

TESSA

Neljapäeval ei ilmu kooli ei Beth ega ka tema vend. Kui viimase kohalolust on mul sügavalt ükskõik, siis tüdruku ootamatu puudumine teeb mind pisut murelikuks. Pole üldse tema moodi kooli mitte tulla.

Peale esimest tundi, järgmisesse klassi kõndides, saadan ma talle sõnumi, küsides, kas kõik on ikka korras. Vastus saabub mõni aeg hiljem. Ta kirjutab, et kõik on hästi, kuid ta ei tule kooli enne esmaspäeva. Ma raputan enda küljest lahti tunde, mis ütleb, et tüdruk jätab mulle midagi rääkimata, aga kes olen mina selle üle kurtma? Mina ei räägi talle samuti kõike. Ma olen terve see nädal oma deemonitega maadelnud, on õigustatud, kui ta tunneb, et peab sama tegema.

Otsustan, et proovin õhtul tüdrukule helistada ja talle vähemalt märku anda, et vaatamata kõigele olen ma tema jaoks ikka olemas.

Veider, aga see vastloodud sõprus hakkab mulle külge kasvama vaatamata mu enda isiklikele sisemistele hirmudele.

Rääkides hirmudest, siis nüüd, mil viibin koolis täiesti üksi, olen ma kummalisel kombel veelgi rohkem pingul ning proovin end ümbritsevate inimeste seas võimalikult väikseks teha, et keegi jumala eest mind ei märkaks. See on omamoodi naljakas, sest kui ma teadsin, et Alex majas oli, pidasin ma ainsaks ohuks endale teda. Nüüd aga, mil teda läheduses pole, kardan ma kõiki teisi. Teisi on palju ja kui päev lõpuks lõunasse veereb, olen ma ilmselt higistanud rohkem kui teismelisele tüdrukule normaalne. Ma ei jõua ära oodata, et kool läbi saaks ja võiksin kodus end puhtaks pesta.

Lõunaperioodiks suundun juba endale tuttavaks saanud puu juurde, kuid siis meenub mulle seal paar päeva varem toimunu ja soovides oma toitu ikkagi seedida, mitte välja oksendada, kõnnin hoopis pisut eemal asuvate laudadeni. Istun ja panen seljakoti enda kõrvale. Pakin lahti oma toidu ja rüüpan alustuseks kuuma kohvi, mille teel siia automaadist kaasa haarasin.

Hakkan vaikselt sööki nosima ning olen sellega parasjagu poole peale jõudmas, kui äkitselt algav karjumine mind pead tõstma sunnib. Vaatan ringi, otsides selle algatajat, sest ma arvasin, et teda pole koolis.

Ma leian ta oma lauast umbes mõnekümne meetri kauguselt, kus olen aru saanud, asub populaarsete õpilaste ala ja kus kuumad poisid ning pahad tüdrukud suitsu käivad tegemas. Koht ise on puude varjus ja jääb suhteliselt peitu muidu avatud kooliõuel ning on ideaalne koht tegelemaks keelatud asjadega, ilma et oleks otsest ohtu vahelejäämiseks mõnele kooli töötajale.

Vahin jahmunult, kuidas Alex ühele mulle täiesti tundmatule poisile kallale tormab, ta pikali virutab ja nagu metsistunud loom tema löömist jätkab. Ma pole ainus, kes alanud kaklusest šokeeritud on. Enne koos olnud punt on laiali valgunud ning jälgivad kahte murul olevat poissi kaamete nägudega. Paar kutti, samasuguste jakkidega nagu pekstaval, võtavad julged sammud lähemale, justkui kavatseks nad sekkuda, aga River koos paari teise poisiga astuvad neile ootamatult ette. Saan vaid aimata, mis toimub või mis hoiatusi seal jagatakse, sest enamus selskonnast jääb minu poole seljaga või kellegi varju, kuid õhus levivat pinget, viha ja vägivalda on tunda isegi minu laua juures. Mu ihukarvad tõusevad püsti, vaadates, kui halastamatult Alex teist poissi peksab ja ma kardan, et kui keegi ei sekku, teeb ta talle tõsiselt viga. See on kohutav ja arusaamatu, kuidas kõik lihtsalt pealt vaatavad ja lasevad sellel jätkuda. Kus kurat on täiskasvanud, kui neid vaja on?

Lasen silmadel üle hoovi joosta, lootuses leida kedagi, kes on suundumas seda kismat lahutama, aga näen vaid üha rohkem noori kogunemas ja toimuvat varjama asumas. Nad justkui kiidaks sellele takka, julgustavad oma hõigetega Alexit veelgi verisemaks ja vihasemaks minema. Ma ei suuda oma silmi uskuda, et see neile tegelikult meeldib. On nad loomad? Ükski normaalne inimene ei peaks ega tohiks midagi sellist tolereerida.