Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXXVIII Peatükk

TESSA

Ma ei tea, kuna ma lahkusin, aga kui ma pühapäeval ärkan, olen ma keras ühel lamamistoolidest Bethi toa lähistel. Võõras sinine tekk, mis tihedalt ümber minu ihu mässitud, kinnitab mulle, et möödunud öö sündmused tõesti juhtusid ja ma ei näinud mingit ajuvaba und. Reaalsus on aga veelgi ajuvabam ja see närib mind terve päeva edasi.

Alexit ma rohkem ei näe ja ongi parem, sest ma ei tea, kuidas peaksin nüüd temaga suhtlema või teda vaatama. Poisi edasi eiramine tundub olema ainus lahendus segadusele, mille põhjustasime.

Olen endale kõik valmis mõelnud ja valmis muutusteta jätkama, kuid kui poiss mind esmaspäeva hommikul ootamatult vaatab nagu ootaks või otsiks ta minult mingit märki või vihjet, millest kinni saaks hakata, kukun ma tagasi sellesse öösse ja mälestusse paremast versioonist temast. Kas ta on ikka veel seal?

Meie pilgud püsivad teineteisel vaid mõned sekundid, aga see ikka tundub igavikuna ning võtab mind hingetuks. Kui me lõpetame, pole me üksteisele küll sõnagi öelnud, kuid see polegi oluline. Kuidagi mõistame me mõlemad, et tavapärane pinge ja ärritus meie vahel on muutunud segaduseks ning kohmetuseks. Kumbki meist ei tea, kuidas käituda ja mingis mõttes on mul kergem, teades et ka temal on sama ebamugav kui minul.

"Kas ma tohin sinult midagi küsida?"

Oleme Bethiga peale nädalavahetuse pausi tagasi jooksurõivais ning oma tavapärasel ringil, kui ma suu avan. Kuna mul pole mitte kedagi teist, kes oskaks mu pähe tekkinud küsimustele vastuseid anda, otsustan ma pika praadimise peale siiski südame rindu võtta ning tüdrukult mingeidki selgitusi saada.

"Loomulikult," hingeldab mu partner kergelt. Tean, et teen talle karuteene, temaga praegu rääkides, aga kui ma ei küsi, ei tee ma seda üldse ning ei maga öösel jälle, juureldes lõpmatuid mõtteid tema vennast. Ma ei taha temast mõelda, seega võib-olla, kui ma saan tüdrukult paar head põhjendust tema käitumisele, lõpetan ma selle jaburduse.

Hingan läbi nina sisse ja suukaudu välja. Noh, siit see siis tuleb...

"Mäletad, sa kunagi ütlesid mulle, et Alexil on teine külg samuti?" Ma tunnen tüdrukut end vaatamas, kuid segaduses argpüksina hoian ma enda silmad rajal, millel jookseme. Ma ei taha näida liiga uudishimulikuna või et Beth sellest midagi järeldama hakkaks. Ma tahan lihtsalt mingit selgust ja oma südamerahu tagasi, nii palju kui seda alles oli.

"Mida sa sellega silmas pidasid?"

Beth laseb pahmaka ülekuumenenud õhku suust välja.

"Kas see on mingisugune test?"

"Ei," vastan.

"Kindel? Ma ei taha, et sa jälle pahaseks saad."

"Ma ei saa," luban talle.

"Miks sa küsid? Kas midagi juhtus jälle teie vahel?" uurib ta murehäälselt.

Raputan pead. "Ei." Äkki tuli mu vastus kahtlusttekitavalt kiirelt ja ta sai aru, et ma valetan, aga ma olen praegu liiga närviline, et hoolida. "Ma lihtsalt...."

Ohkan ja jään seisma. Ma ei saa nii joosta. Kõnnin teelt kõrvale ja panen käed põlvedele. Kuidas sai üks poiss mulle nõnda mõjuda?

"Tead, ära parem vasta sellele," ütlen hoopis endaga kaasa liikunud tüdrukule. "Teeme harjutused ära ja lõpetame tänaseks, nõus?"