Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LIII Peatükk

TESSA

Nüüd keerasin ma küll endale nii et vähe pole, pruukides liiga palju suud.

Tubli, Tessa. Tõesti tubli.

Aga ma pole ikka veel sada protsenti veendunud, et ta minuga ei mängi, mind ei lollita. Ma ei usalda teda ja veel vähem usaldan ma iseennast ükskõik millega, mis seda poissi puudutab. On juba tõestatud fakt, et ma kipun neis asjades enda kahjuks töötama.

Seega ma testin teda, kui ta kordab, nüüd juba pisut nõudlikumal häälel, "Kuna?"

"Kas me hakkame varsti minema?" küsin hoopis, mitte ei vasta talle. "Mul on veel palju teha."

Tema silmad lähevad pilukile, lõuajoon muutub teravamaks, kui hambaid krigistab.

"Sa meelega üritad mind marru ajada, Tessa?" Tema sõnavõtt kõlab pigem kindla avalduse kui küsimusena. "Kompad mu piire, nägemaks kui kaugele võid minna?"

Ta võtab kaks sammu ja seisatab minu ees, puurides oma kaks rohelist silma minusse.

"Sulle kas väga meeldib, kui ma olen väga vihane su peale või see on sinu viis iseendale midagi tõestada," ütleb ta madalalt ja sellest läbikumav, peaaegu animalistlik kähin, saadab kananaha mu ihule. Vaatamata soovile plehku panna, surun ma kannad kindlalt vastu maad ja põrnitsen teda, rumalalt lootes, et see temas ehk samuti pisut ebamugavust tekitab. Peaksin selle aja peale ammu veendunud olema, et ta on midagi täiesti teistsugust ning pigem on tema ise see, kes teistes ebamugavust tekitada suudab, mitte vastupidi. Vaevu kunagi vastupidi.

"Kumb on, Tessa, mh?"

Turtsatan, häiritud tema väitest. Ta peab ennast ikka väga targaks. Kuid siiski tundub, et ta ei mängi ja tõepoolest ei mäleta meid suudlemas. Küsimus on aga, kuidas on see võimalik? Ta oli ju ärkvel, eks? Mina olin ärkvel - ma ei kujutanud seda endale ette - see juhtus.

"Hea küll...ära vasta," sõnab ta suuremeelselt, kuid see pole sugugi nii. "Aga kuna sa ei jäta mulle muud valikut, siis ma leian omad viisid sulle näitamaks, et ma pole see koletis, kelle pildi sa endale pähe oled joonistanud."

Kallutan pisut pead ja kortsutan kulmu. Miks ta üldse arvab, et peab mulle midagi näitama?

Pealegi selleks on juba hilja, kas pole?

"Mida sa silmas pead?" kokutan.

Ta silmitseb mind mõtlikult, sügavalt, sulatades ärevusttekitava rohelise kokku minu igava pruuniga, enne kui ühe suunurkadest kurjakuulutavalt ülespoole veab.

"Küll sa näed, Tess," lubab ta. "Küll sa näed."

■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■

Reedel sätin ma end parajasti koduteele, kui Alex kooliväravas mulle ette astub. Eile ta puudus, sest Bethil oli arstiga kohtumine.

See oli kibemagus päev.

Ükskõik kui väga ma nautisin, et poissi polnud mu läheduses pingeid tekitamas, olin ma kogu aeg mõtetes tema haige õega, suutmata selle kõrvalt tundides korralikult keskendudagi, muretsedes tema pärast.