Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXV Peatükk

TESSA

Ma jõuan poistekambale järele mõni minut pärast väljalt lahkumist, püüdes nad kinni praktiliselt koolimaja ees.

"Alex, oota!" hüüan.

Ta ei aeglusta sammu ega säästa mulle pilkugi, kuigi ma näen, kuidas River tema külje kõrval mind märkab ja talle midagi ütleb. Ta teab, et ma järgnen neile, järgnen talle, aga ikkagi ta otsustab mind eirata. Ma olen segane, et üritan temaga rääkida. Ma tean, on suur tõenäosus, et ta ütleb mulle halvasti, ilmselt isegi vannub ja karjub mu peale, arvestades, mis meeleolus ta on, aga ma olen selleks valmis. Nii ma endale vähemalt sisendan.

"Alex!" proovin uuesti ja jooksen kiiremini, esitades oma laiskadele lihastele tõsise väljakutse. On päris piinlik, mida viis kuud mitte treenimist su kehaga teeb.

"ALEX!" röögin poisi nime valjemini, kasutades oma viimaseid hapnikuvarusid, pole võimalik, et ta mind jätkuvalt eirab. Miks ta peab alati nii kange olema? Ma saan aru, et ta on tige, aga ta võiks mind vähemalt ära kuulata. Ma usun, et nii palju ta mulle võlgneb, arvestades, kuidas ta ennast mulle peale surunud on. Seda isegi sõna otseses mõttes.

"Mida põrgut sa tahad?" karjub ta mulle lõpuks vastu, kui ma õigel ajal pidama ei saa ja talle kooliväravas selja tagant sisse rammin. Tõesõna, ma ei plaaninud sellist lähenemist.

Ta keerab end minuga vastamisi, nii et mul on täielik ülevaade tema näost ja ilmetest sellel. Õigemini nende puudusest, sest see tüüp on ju nagu kivi. Tema rohelised silmad lõikavad minusse, hoiatades mind. Mulle meenub verine kaklus, mida just pealt nägin ja poisi vägivaldus ning mu süda hakkab taas pekslema. Pean korraks pilgu kõrvale pöörama ja ennast julgustama. Surun silmad kinni ning hingan sügavalt sisse. Kui ma teda uuesti vaatan, kõrgub ta minu ees kogu oma pikkuses ning mu põlved värisevad pisut, mõistes, kui lähestikku me oleme. Astun aeglaselt tagasi. Ta põrnitseb mind.

"Noh!" haugatab ta kärsitult ja ma võpatan tema valju hääle peale.

"Ma..."

Võta end kokku!

Vahetan asendit, surun sõrmed ümber kotisanga ja ajan selja sirgu.

"Ma tahtsin küsida, kas ma saaksin...tohin...teie juurde tulla? Bethi vaatama?" Ma ei suuda uskuda, et julgeksin temaga üldse kuskile minna.

"Ei. Sa ei tohi!" vastab ta liiga kiirelt ja liiga otsekoheselt ning mu suu vajub lahti.

Ma ei tea, miks ma üllatunud olen? Ta ei keeruta ju kunagi ja see pole esimene kord, kus ta mulle "ei" ütleb.

Ma ei anna alla.

"Ma tahan vaid temaga rääkida."

"Siis helista talle," ta viipab peaga oma sõpradele, kui nood meid vahtima jäävad, käskides neil edasi minna. Nad noogutavad ja kõnnivad kaugemale, jättes mind temaga kahekesi.

"Ma ei saa talle helistada," vaidlen. Ilmselt ei võtaks Beth mu kõnet vastugi. Ma pean temaga rääkima.

"Miks mitte? Sul on ju telefon olemas."

"Asi pole selles. Ma pean teda nägema," surun edasi.

"Ta ei taha kedagi näha," sõnab poiss kindlalt.