Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XIV Peatükk

TESSA

Kolmapäeval ilmun ma kooli päris viimasel minutil.

Aus olla, siis jõudsin ma tegelikult varem, ma lihtsalt ei suutnud kõikide nende inimeste sekka astuda.

Seega ma ootasin üle tee puude varjus, kuniks massid hoovist vähenesid ja esimese kellani oli jäänud väga vähe aega.

Koridor on samuti juba päris tühi, kui ma ustest sisse kõnnin ja garderoobide poole suundun.

Sellegi poolest on need vähesedki inimesed mulle liiast ja ma hoian pea madalal, kui nendest möödun.

Pärast seda, mismoodi ma viimasel korral siin nende kõigi silmade all mentaalselt kokku varisesin ja teades juba, kui väga nad janunesid draamade järele, erinemata kuidagi mu eelmistest koolikaaslastest, tahan ma vaid olla võimalikult märkamatu ja päeva lihtsalt kuidagi üle elada.

Ma ei oska ennustada enda reaktsiooni, kui keegi neist peaks seda mulle kuidagi meelde tuletama.

Ma pole endale ikka veel andeks andnud, et lasin neil ennast nii näha. Ja ma kohe kindlasti ei anna andeks inimesele, kes mind nii kaugele viis.

Pigistan kotipaelu ja hingan sügavalt sisse-välja.

Kui sa pead vastu tänase päeva, oled sa hästi teinud.

Ohkan.

Manööverdan just osavalt mööda enda teele ette jäävast kambast omavahel sõbralikult pukslevatest poistest, kes võib-olla ei kavatsegi tundi minna, vaadates nende ülemeelikut olekut ning ennastunustavalt suudlevast paarist, kui keegi minu nime hõikab.

Tõstan kiirelt pilgu ja näen eemal seisvat Bethi. Ta lehvitab mulle ja naeratab õrnalt.

"Tessa," hüüab ta taas ning ma viipan käega, andes talle märku, et olen teda märganud ja ta võib lõpetada mu nime kisamise.

Ma juba tunnen endal üksikuid silmi.

Tõmban kapuutsi üle pea, et ennast veidikenegi varjata.

Tüdruk kõnnib mulle vastu. Niipea, kui ta minuni jõuab, haarab ta mind enda käevangu.

"Sa pead kiirustama," ütleb ta ärevalt ja tõmbab mind kaasa.

Teen kaks sammu temaga koos, enne kui kangestun ja peatun.

Seal, kuhu teel oleme, seisab inimene, kellega kohtumist ma kõik need eemaloldud päevad kõige rohkem peljanud olen.

Ta nõjatub seljaga vastu kappe, käed rinnal vaheliti, nägu rahulolematult pingul ja ikka nii närviajavalt veatu. Tema rohelised silmad vaatavad meie suunas, täpsemalt on need ainiti minul ning külm värin jookseb üle mu selja, kui meie pilgud kohtuvad.

Hääl mu peas käseb mul ümber keerata ja põgeneda, kuid tema õde kisub mind talle lähemale.

Ta jälgib igat minu sammu, igat liigutust, mis teen. Ta on nagu kiskja, kes oma saaki varitseb, kannatlikult ootab, et talle siis õigel hetkel kõrri karata. Ma neelatan närviliselt ja kuivatan niiskeks tõmbunud peopesad pükstesse.