Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XLVI Peatükk

TESSA

"Ma olen haige, Tessa," Beth leiab pika vaikuses istumise peale lõpuks oma kõnevõime ja ütleb.

Vaatan teda kergitatud kulmuga.

"Tõesti?" libistan silmadega aeglaselt üle tüdruku lamava vormi, "poleks arvanudki."

Tema õlad lähevad minu sarkastiliste sõnade peale rohkem kössi ja ma kahetsen neid niipea, kui olen need lagedale toonud.

"Palun vabandust," ohkan sügavalt, lastes süvenenud frustratsioonil pisut auruda. "Kogu see olukord siin ajab mu lihtsalt suurde segadusse. Ma üritan vaid mõista, mis kurat sinuga ometi toimub."

See, millisena nägin teda päev tagasi ja milline ta on täna, on sama, mis vaadata kahte täiesti erinevat inimest. Ma ei saa sellest aru nagu ei mõista ma ka, miks ta ennem kõlas nagu tahtnukski ta mind teadmatuses hoida. See pole tema moodi.

Tüdruk noogutab mulle ja nokib oma sõrmi, märkan, kuidas need tema kõhul kergelt värisevad. Tahaksin minna, neid pigistada, teda rahustada. Mulle öeldi aga, et ma ei tohi midagi puudutada. Tõenäoliselt käib ka tema sinna keelu alla, mis on järjekordne mulle kohalejõudmatu absurdsus.

"Beth," sõnan ettevaatlikult ja haagin oma pilgu tema vesistesse sinistesse silmadesse, kui ta mind vaatab. Naeratan talle julgustavalt.

Mõistan, et ta ei näe mind seda tegemas, sest mask mu näo ees varjab selle.

"Ma oletan, et sul pole mingi tavaline viirus," osutan talle.

Tema huulilt pääseb vibreeriv ohatus, kui ta mu kahtlusi kinnitab.

Mul tõmbab sekundiks kõik seest õõnsaks ja kasvab halb tunne, et midagi kohutavat on tulemas. Surun selle tunde alla.

"Mis see on?"

Ta suunab pilgu lakke ja hingab värisevalt sisse-välja.

"Leukeemia," teatab ta peaaegu mitte kuuldavalt.

Nõjatun toolil ettepoole.

"Mis?"

"Leukeemia," kuulen teda uuesti ütlemas. Ma kuulsin teda esimesel korral, aga lootsin, et kuulsin valesti.

Hõõrun otsmikku. Proovin enda peas tekkinud ja nüüd seal sada miili tunnis jooksvaid küsimusi ning mõtteid korrastada.

"Okei...umm...leukeemia," lausun rohkem endamisi. Veider. Ma ütlen seda ise ja see ikkagi ei kõla usutavalt.

Vajun seljaga vastu toolituge.

"Sellele on tänapäeval ravi, eks?" sõnan, vaadates teda. "Sinuga saab kõik korda."

Ta langetab pea ja nüüd läheb mu südame alt tõsiselt külmaks, kui ta vastusega venitab.

Ta neelatab raskelt. Ma hoian hinge kinni.

Palun, ära ütle seda, anun teda südame pekslemise taustal.

"Ma ei saa seda lubada."

Lasen tema sõnadel endale kohale jõuda.

See võtab ilmselt rohkem aega.