Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
Nagu karta oli, seda neetud jackpoti ikka ei tulnud.
Oh jah!
Aga võib öelda, et tõmbasin potist ikka ühteist välja ka, sest päris aus olla, sain ma uue osa valmis täpselt 00:00 öösel. Ma lihtsalt olin liiga väsinud, et hakata seda veelkord üle lugema ja korrigeerima. Otsustasin seda teha hommikul, aga nüüd tagantjärele tarkusest võiks öelda, et oleksin võinud seda sama hästi ka kohe teha. Need mõned tunnid, mis magama pidin, nendest said vist umbes 2 tundi, sest ma lihtsalt kogu aeg, terve öö, ketrasin seda osa oma peas...ughhh...
Igatahes...ma loodan, et see on piisav 🤪🤪
Kas tunnete ka juba kevadet?
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
TESSA
Mu süda on paha. Ma ise ajan endal südame pahaks.
Ma reaalselt mõtlen praegu, kas suudan ennast kokku võtta, püsti ajada ja tualetti jõuda, enne kui kogu mu mao sisemus välja lendab, või pean ma kasutama prügikasti paari sammu kaugusel. Esimene variant oleks, arvestades seda, et olen siiski külas, sobilik, kuid riskantne, teine samas jälk, aga kindla peale minek. Mul on valida halva ja halvima vahel.
Mu pea valutab, kopsud lõõmavad õhu kiirest edasi-tagasi pumpamisest ja silmad on nii üles paistetanud, et ma vaevu suudan neid avada. Või siis on need juba lahti, aga ma lihtsalt ei saa sellest aru. Kõik on segamini. Kõik on läbi. Kõik on pime.
"Ma lõpetan."
Võpatan, korrates tema sõnu enda peas. Tema külmi, valulikke ja lõplikke sõnu. Ta andis alla. See on läbi.
Ta tegi õigesti. Ma pole tema peale pahane.
Aga miks see nii palju haiget teeb?
Ma peaksin olema rõõmus. Seda ma ju kogu aeg lootsin, et talle saaks selgeks, et ma pole väärt võitlemist. Ootamist. Armastamist.
"Ma olen sinusse armunud."
Rõhuv tunne mu rinnus paisub.
Ta ei olnud armunud minusse.
Ta ei saanud olla.
Ta isegi ei tea, kes ma olen. Ma isegi ei tea, kes ma olen.
Kogu see segamini suhe, sõprus või mis iganes see meie vahel oli, oli vale. See pidi läbi saama.
Kõik on hästi. Nii on parem. Ma tegin õigesti. Korrutan endale.
Miks siis on mul tunne nagu oleks terve mu keha tükkideks kistud? Miks ma nutan?
