Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LIX Peatükk

TESSA

Nagu tahetud, tuuakse mind koju tagasi täpselt ema öeldud ajaks. Kell armatuurlaual näitab 9:58 õhtul, kui Alex auto maja ees kinni peab ja mootori seiskab. Muidugi lõõmavad akendes tuled, mis tähendab, et mu vanemad ootavad mind. Ma ei kahelnudki selles.

Lasen turvavöö lahti ja piilun tagumisele istmele, kuhu Beth end kerra oli tõmmanud ja nüüd vaikselt nohisedes magas. Ma polnud küll eriti rõõmus, et pidin terve tagasisõidu veetma ees ja lähedal tema vennale, aga see oli vähim, mida tüdruku heaks teha sain. Ta oli omadega täiesti küps ja kustus ära juba paadis, mistõttu Alex ta süles autosse kandis. Arvestades, kui palju me õhtu jooksul kõndisime ja kuna meil oli seljataga pikk koolipäev, oli tüdruku kurnatus mõistetav. Ma ei hakka teda äratama ka selleks, et head aega öelda.

Minu suule tõuseb kerge naeratus, mõeldes tagasi ilusale ja kahtlemata elamusterohkele väljasõidule, kuhu tüdruk mind vedas. Vaatamata kõhklustele ja sisemistele hirmudele, mis mind aeg-ajalt ikkagi kimbutasid, on mul siiralt hea meel, et olin nendega kaasa läinud. Kõigest hoolimata oli see olnud õhtu, mille sarnast ma ausalt öeldes ei suuda kohe meenutadagi, kas mul on varem olnud. 

"Ma võtan su koti," ütleb Alex ja läheb esimesena autost välja. Järgnen talle.

Õues on pime ja õhk on ka päris jahedaks läinud, esmane kokkupuude sellega paneb mu korraks üle kogu keha värisema. Tõmban kiirelt jaki luku kinni ning kõnnin Alexi poole, kes samal ajal mulle minu seljakotiga vastu liigub.

Juba tuttav närvilisus roomab mu naha alla, kui temaga vastamisi seisame ja teineteist vaatame. 

"Ole lahke." Ta ulatab mulle koti. Võtan selle sangast kinni ning tema pöial riivab õrnalt mu sõrmenukke. Minu süda hüppab ja ihust jookseb läbi kuum jutt, tõmban temast kiirelt eemale. Ta kortsutab küll kulmu, aga õnneks ei ütle midagi. 

Ma ei oskaks seda reaktsiooni kommenteerida ka parema tahtmise juures. 

Ma pole veel taastunud sellestki puudutusest, mis ta mu ihule varasemalt jättis. Minu nahk siiani tulitab kohast, kus tema käsi asetses ja see oli rohkem kui kaks tundi tagasi. Arusaamatu.

Olime pärast kose juures istumist üritanud mööda liiga kitsast, kivist ja ohtlikult libedat rada jõuda koopasse, mida nad mulle samuti näidata tahtsid. 

Koobas oli tõepoolest olnud hingematvalt ilus — see helendas nagu tähistaevas — nii nad olid seda eelnevalt kirjeldanud, ja ma olin nagu viieaastane, suu ammuli imetlenud, kui maaväline see paistis. Kuigi see jättis mulle sügava mulje, polnud see midagi võrreldes vahejuhtumiga, mis sinna minnes aset leidis.

Kõik aeg, mille koopas veetsime, olin ma olnud rohkem segaduses ja ärevil kui eales varem, mu mõtted ja tunded sama segamini nagu poisi juuksed, kes enamuses selle emotsionaalse tohuvapohu põhjuseks. 

Pikk jutt lühike, ta oli mind kinni püüdnud, kui märgadel kividel kõndides tasakaalu kaotasin.

Ta jõudis minuni nii kiirelt ja ettevalmistunult nagu oleks ta mind jälginud ja teadnud, et vaatamata oma ettevaatlikusele komistan ma niikuinii. 

Ma olin olnud nii keskendunud oma jalgadele, et polnud ilmselt märganudki, kui lähedal ta mulle viibis. Seega, kui mu parem jalg ühel hetkel libises ning ma lühikese kiljatuse saatel valusaks kukkumiseks valmistusin, tuli see mulle ühtaegu nii ehmatuse kui ka kergendusena, kui ma kõiki füüsikaseadusi eirates siiski jalgele jäin.