Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LIV Peatükk

Vote/Comment/Share

Jep. That's about it.

TESSA

Pärast kummalist vestlust autos, läheme poisiga minu majja. 

"Pane selga midagi mugavat ja sellist, mida sul pole kahju ära rikkuda," ütleb ta mulle, kui suundun trepist üles oma toa poole.

Ma isegi ei küsi, milleks?

Otsustasin, et ei hakka temaga jälle vaidlema ega kauplema, kuna ei taha teha, mida tema käseb. Olen end täna tema ees piisavalt rumalaks teinud, seega nüüd loodan ma hoopis sellele teooriale, et kui temaga kaasa lähen, saab see päev kiirelt läbi. Mul on tunne, mida kauem ma venitan, seda kauem pean temaga koos olema ja see pole kaugeltki, mida mina tahan. Mida rohkem selle poisiga aega veedan, seda rohkem ta minu kohta avastusi teeb ning ma pean seda õppima vältima. Pean olema targem, kavalam kui tema. Ma olen ikkagi naine — mehe käsitlemine peaks olema mul kuskil veres, eks?

Jah, muidugi. Minul, kes ma ei suuda ennastki käsitleda.

Vahetan kiirelt sinised teksad ja pikkade varrukatega särgi musta dressikomplekti vastu. See peaks olema piisav, arvestades et täna on taevas pigem pilves kui päikseline ja jääb vabalt ümber mu keha, pakkudes piisavalt mugavust, mida Alex soovitas. Käin ka vetsus ning pesnud käed, seon peegli ees juuksed uuesti kinni. Jään end silmitsema, kuid inimene, kes mulle otsa vaatab, ajab mul jätkuvalt südame pahaks, seega see hetk ei kesta kaua. Raban voodilt oma telefoni ning koduvõtmed ja naasen alumisele korrusele, kus Alex seisab, mulle üllatuseks, ikka samas kohas, kuhu minust jäi. Arvasin tõsiselt, et leian ta jälle oma diivanilt peremehetsemas, aga tundub et täna tal isegi on mingid kombed.

Ta libistab pilguga üle minu ja muudab mu äärmiselt eneseteadlikuks oma välimusest, mis on kahtlemata alla igasugust arvestust — ka alla tema arvestust kindlasti. Asetan käed rinnale. Miks see sulle üldse korda läheb, millisena ta sind näeb? 

Tema rohelised silmad tumenevad veidi, aga asi võib olla ka valguses, mis neid mõjutab.

"Valmis?" küsib ta seejärel.

"Jah," vastan.

"Teate jätsid?"

Kõnnin koridorikapi juurde, lükkan liugukse pisut lahti ja otsin jalanõusid, mida kanda. Leidnud, mida vajan, haaran paari kätte ja sulgen ukse. Istun pingile kapi vastas ja tõmban ketsid jalga. Tunnen, kuidas poiss mind kõik aeg jälgib ja püüan ignoreerida endas kasvavat ärevust ning kiirenevaid südamelööke.

Jalatsid jalas, tõusen püsti. Ta saab ilmselt aru, et on aeg välja minna ning avab ukse, hoiab seda ja näitab peaga. Näitan talle võtmeid vastu, vihjates, et tema ikka ees läheks, sest pean maja lukustama. Ta pööritab küll silmi, kuid õnneks ei hakka vaidlema. 

"Ma saadan emale sõnumi, kui sõidame," vastan talle lõpuks, võtit lukuauku lükates ja keerates. 

Lähme autosse ja jällegi avab ta enne ise sisse istumist ukse hoopis mulle. Nüüd on minu kord silmi pööritada ja suu kinni hoida. Näen teda silmanurgast muigamas, kui ukse minu järel sulgeb.

Rooli taha maandunud, käivitab ta auto ning lülitab tööle taustaks ka raadio, et mootori madal mürin muusikaga summutada. Stardime vaikselt kohalt.

Tee peal teeb Alex peatuse, et tankida ning masina juurde naastes on tal käes väike kott, mille pagasiruumi tõstab. Jälgin teda küljepeeglist ning mu suu vajub lahti ning piinlik ohatus pääseb huulilt, kui ta täiesti ootamatult särgi üle pea tõmbab ja, nagu Adonis, palja ülakehaga keset parklat seisab. Valgus peegeldub noormehe laiadelt õlgadelt, lookleb mööda tugevaid käsivarsi ja heidab sügavaid varje tema pilkupüüdvalt kontuuritud rinna-ja kõhulihastele, mis on kui ajakirja kaanelt välja lõigatud. Tema nahk on sile, päevitunud ja mu sõrmeotstesse tekib sügelev soov tunda, kas ka sama soe ja pehme nagu siit paistab. Justkui minu mõtteid kuulnud, tõstab ta pea, vaatab ette ning meie pilgud kohtuvad. Kuumus ja häbi lajatavad mulle näkku nagu keskpäevane päike ja ma viin silmad kiirelt peeglilt kõrvale, väga hästi teades, et poiss juba nägi mind.