Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXVI Peatükk

TESSA

Lukustan välisukse ning astun vihma kätte. Pehmed veepiisad kukuvad mu riiete peale ja kõle tuul poeb nende alla. Peidan käed jaki taskutesse ning hakkan liikuma.

Mul on hea meel, et minu majast bussipeatuseni on vaid mõnisada meetrit minna, nii äkki ei saabugi ma kooli läbiligunenud rääbakana.

Jõuan tänava otsa ja peatun, et vaadata teel liikuvaid autosid ning jälgida veelompe, mis nende rataste alla jäävad. Mul on vaja pääseda teisele poole.

Veendunud, et üleminek on ohutu, lähen kõnniteelt sõiduteele ja tipin osavalt ümber sealsete loikude. Jätkan kõndimist, hoides pilgu madalal ning mõtlen omi mõtteid, kui mu telefon laulma hakkab. Lükkan käeseljaga üle kulmude ja raputan koti seljast ühele õlale, keerates selle enda ette nii, et pääsen ligi taskutele. Kougin telefoni välja ning nähes Bethi nime ekraanil, käib mu seest külm jõnks läbi. Mu pöial püsib liikumatult, kuna ma ei julge sissetulevale kõnele vastata. Mis siis, kui ta ütleb, et me ei peaks enam sõbrustama? Mis siis, kui Alex läks eile koju ja veenas teda selles?

Jumal! Ma kogu aeg arvasin, et ma ei tohiks temaga läbi käia, sest see teeks kõik liiga keeruliseks ja siin ma nüüd olen--kardan ühtäkki selle lõppu. Kui hale.

Hingan sügavalt sisse ja libistan lõpuks siiski üle ekraani. Panen telefoni kõrva äärde ning valmistan end ette halvimaks.

"Hei, Beth."

"Tessa, tšau."

Tüdruku hääl on vaikne ja ta ei kiirusta rääkimisega, justkui ei oskaks või teaks ta, mida päriselt öelda.

"Kuidas sul on?" otsustan ise küsida.

Ta ohkab. "Mitte hästi."

Mul on hea meel, et ta ei üritagi seda varjata ja tunnistab ausalt. Ta on palju  tugevam, kui ma arvasin. Tugevam kui mina.

"Sa kuulsid samuti, mis juhtus?" küsib ta minult.

"Jah," sosistan, teema raskus rõhumas mu keelt.

"Ma olen nii rumal, kas pole?"

"Ei, Beth...ära ütle nii," keelan teda.

Ma tean, mida ta endast mõtleb ja kuidas tema aju praegu töötab. Ta üritab leida mingitki põhjendust või vastust sellele, miks see kõik just temaga juhtus, kuid tema trauma on liiga värske ning see suunab leitavad vastused tema enda vastu.

"Ma ei tea, mis täpselt juhtus, kuid pole sinu süü, et see nii läks. Sa oled üks paremaid, lahkemaid ja targemaid tüdrukuid, keda ma kohanud olen ning kui keegi endale sõrmega peab näitama, siis on nendeks kõik need inimesed, kes selle alatusega kaasa läksid."

"Sa tõesti arvad nii?" küsib ta tasaselt ning tema hääl täitub emotsiooniga.

"Muidugi ma tõesti arvan nii, Beth. Ja ma tahan, et sa teaks, ma olen alati olemas, kui sa tahad sellest kellegagi rääkida."

"Aitäh, Tessa. Sa ei kujuta ette, kui väga ma kartsin, et see kõik kuidagi muutis ka sinu arvamust minust."

Meie vahele langeb lühike vaikus ning mu peas kordub, mida ta just ütles. Kas kellegi arvamus temast muutus?