Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXXIII Peatükk

TESSA

Hiljem, kui ma kehalisest lahkun, on mu varasem viha Rebecca vastu naasnud lausa kolmekordselt ja ma tõsiselt kahetsen, et tüdrukut ei löönud, kui mul selleks väga hea võimalus oli.

Selle tulemusena on mul karistuseks oma rumala vea eest ette näidata kole paistes põsk ja jupid prillidest, mida kandsin, sest see mõrd päriselt viskas mind palliga, kui ma seda kõige vähem ootasin.

Kõige tipuks oli tal veel jultumust mulle näkku irvitada, enne kui oma teo eest võltsilt vabandust palus. Loomulikult aga alles pärast seda, kui õpetaja teda selleks sundis, ähvardades ta keeldumise korral direktori juurde saata. Muidugi ma ei võtnud seda jama vastu ja hoopiski tõukasin teda, kui ta mu ees seisis, nii et ta põrandale pikali lendas. Tal polnud kahju millestki ega kellestki ja ma hoiatasin teda.

Kogu olukord lõppes aga sellega, et meid mõlemaid visati tunnist välja ja saadeti direktori juurde oma käitumise kohta aru andma.

Nüüd istub ta toolil kohe minu vastas ja me põrnitseme üksteist nagu ongi loomulik kahele inimesele, kes teineteist ei salli. Surun hambad kokku ning sisisen. Pool minu nägu tuikab valust ja Rebecca muigab uhkelt, teades väga hästi, et see on tema "teene" mulle. Parem oleks, kui sellest sinikat ei tule või ma keeran tema krohvi täis näo nii persse, et ta ei tunne iseennast ka peeglist ära.

"Preili Steel ja miss Stone," hüütakse meie nimesid. Ma turtsatan. Kuulda neid kõrvuti on nagu iroonilise rusikaga vastu teist põske saada.

Võtan oma koti ja kõnnin kabinetti, mille uks meie jaoks lahti on tehtud, Rebecca minu taga.

"Istuge."

Suure mahagonist laua taga on tumehallis pintsakus mees, süsimustade juuste ja sügavsiniste silmadega, mis vaatavad sinust läbi nagu paberilehest. Tema hääl on jõuline ja madal ning juba üks sõna temalt teeb selgeks, et tegu on inimesega, kes ei mõista nalja ega talu vastuhakku.

Rebacca ilmselt teab seda, sest ta on juba meest kuulanud ja tagumiku maha pannud, samas kui mina ikka veel seisan.

"Miss Steel, ma ütlesin, et istuge."

Tema käsk on range ja nägu tõsine, kui ta mind vaatab ning ma suunan pilgu alandlikult maha, tehes nagu tahetud. Asetan seljakoti enda põlvedele ja pigistan selle rihmasid. Hingan vaikselt, et mitte reeta, kui närvis tegelikult olen, aga mu süda peksleb nii kõvasti, et seda on ilmselt teise maja otsa kuulda.

"Nonii, teie kaks," alustab direktor ja silmitseb meid Rebeccaga kordamööda. "Mis teil enda kaitseks öelda on ka?"

Vaatan korraks aknast välja, kogudes õues valitsevast rahust julgust, siis alles tõstan pilgu mehele.

"Tahate alustada, miss Steel?" küsib ta minult. Näen silmanurgast, et Rebecca on oma pea minu poole keeranud ja vahib mind sama huvitatult, kui isik üle laua.

Neelatan. Keel mu suus on raske nagu kivi ning sõnad lihtsalt ei tule välja, ükskõik kui väga ma üritan. Olen liiga pinges, liiga hirmul, ainus mõte mu peas on, et mu ema lööb mind maha, kui sellest kuuleb.

Korraga kostub minu kõrvalt nuuksumist ja nii mina kui ka direktor vaatame Rebeccat. Tüdruk on oma näo kätesse peitnud ning vappub, kui nutab. Tema hääl on summutatud.

"Tema on süüdi," viskab ta, pisarsilmi minu suunas kiigates ja minu suu vajub lahti. Mida paganat?

"Ta ründas mind ja teisi tüdrukuid juba riietusruumis. Karjus meie peale, ähvardas meid," jätkab tüdruk minu pihta alatute süüdistuste loopimist. Ma teadsin, et ta on õel, aga see, mida ta praegu suust välja ajab on ju suisa naeruväärne. Ometigi ma ei naera.