Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXXIV Peatükk

TESSA

Ma ei tea, kas möödub sekund, minut või terve tund, kui me Alexiga teineteist vahime, aga igatahes toovad mind sellest hetkest välja poisi karedad sõrmed mu põsel.

Ta uurib mu nägu. Tema rohelised silmad muutuvad peaaegu süsimustaks nagu hiiliks neisse öö isiklikult ja lõualihased lähevad pingule.

Ma sisisen ja astun tagasi, õhu jahedus absoluutne vastand tema soojusele, milles just seisin.

"Ära," ütlen ja keeran halvema poole oma näost tema põleva pilgu alt ära.

Ta laseb käe alla.

"Mis juhtus?" küsib ta, minult silmi võtmata. Tema hääl on tihke ja madal.

"Kui sa siin oled, siis sa ilmselt juba tead niigi. Milleks enam uurida?" Proovin temast mööda astuda. Ta ajab mind nii kohutavalt segadusse. Miks ta üldse tuli?

Pööritan mõttes silmi. Muidugi ma tean, miks ta tuli. Õigemini, kelle pärast.

Beth--

Ma pean oma sõbraga tõsiselt vestlema, et ta ei segaks seda poissi minu asjadesse. Võin mürki võtta, just tema on selle taga, et nüüd poisiga vastamisi seisan. See on ebameeldivalt ebamugav, sest tüüp isegi ei kannata mind. Ta on pea terve nädala kohelnud mind kui nähtamatut ja nüüd...noh, saate vast ise ka aru, mis mind segadusse ajab.

Vaatan oma kätt, millele Alex sõrmed ümber on pannud, siis vaatan teda.

"Lase mind lahti."

Ta hoiab mind hoopis tugevamalt. Kui ma nüüd teda löön, kas mind eemaldatakse samuti koolist?

Tema puudutus on liiast. On alati olnud ja ma ei salli, kuidas see tekitab minus tundeid, millele ma ei oska nimesidki anda. Need on nii vastuolulised ja arusaamatud. Nagu hommikud ilma kohvita.

"Mida sulle öeldi?" Ta käitub justkui poleks mind kuulnud või siis teda lihtsalt ei huvita, mida ütlen. Kaldun arvama, et see on viimane. Ta on tropp.

"Miks see sind huvitab?" turtsun, tuttav ärritus pead tõstmas.

"Tessa," ta rapsab mind käsivarrest ning ma pean kikivarvule tõusma. "Mida sulle seal öeldi?" kordab ta.

Tema pikkus, tugevus ja silmade lopsakas rohelus, millega ta mulle otsa vaatab, panevad mind end temaga võrreldes nii väikese ja võimetuna tundma. Ta ei jäta mulle ei hingamis- ega taganemisruumi.

Surun läbi hammaste. "Ma jäin nädalaks peale tunde. Oled nüüd rahul?"

Ta jälgib mu nägu. "Ei."

Ta ütleb seda ühte lühikest sõna nagu oleks tal ükskõik, kuid samal ajal tunneks ka mingitsorti kahetsust. Muidugi, Tessa. Ära kujuta endale ette. Mida tal kahetseda on?

Ta pigistab lõuad kokku, suunab pilgu sinna, kust tulin. "Ja teine tüdruk?"

"Ikka seal. Tahad, mine vaata, aga lase mind lahti. Mul on vaja tundi minna."

Samuti on mul vaja labidat ja kirstu, sest ma löön tema õe maha.

"Mida sul vaja on, on midagi külma oma näole."